Kui nokk lahti, siis saba kinni ja kui saba lahti, siis nokk kinni!
Eesmärgid Darwinisse jõudes on olnud esitesks saada teise aasta viisa, teiseks leida elamispind ja kolmandaks hakata tööl käima.
Ja nüüd siis see kaunis ring. Kui sul ei ole viisat kinnitatud, ei taha keegi sind tööle võtta. Kui sul pole tööd, ei taha keegi sulle elamispinda üürida. Meie tahtsime elamsipinna esimesena soetada, siis hea rahulikult toimetada ja edaspidiseid plaane seada. Tundub, et tuleb plaanid ümber mängida. Nüüdseks on meil olemas teise aasta viisa, mis lubab meil siin riigis viibida kuni 22. jaanuarini 2011 aastal. Järgmiseks püüame Siimu arhitektibüroosse sokutada ja siis elamispinna leida.
Käisime eile väga ilusat tuba vaatamas, aga kuna tööd meil kummalgi hetkel ei ole, siis saadeti meile viisakas teade, et eelistavad kedagi, kes on sissetulekuga. Siim helistas tagasi ja selgitas meie hetke olukorda. Tädi lubas natuke aega meile seda tuba hoida. Mis on muidugi vähetõenäoline, et ta seda teeb. Kui me oleks sinna kolinud, pidanuks me maksma nagunii mitme nädala ettemaksu. Seega tädi saanuks üüri raha ette ja tema ju rahast ilma ei jääks. Ta saaks meid kohe välja tõsta, kui meil rahad otsa saaksid.
Oleme ka teisi tube vaatamas käinud. Esimeses maja oli väga kulunud ja räämas. Kuid kõik eluks vajalik oli sees olemas. Lisaks meeldis meile seal omaniku suur ja sõbralik koer. Teise korteri vaatamisel ei tulnud aga omanik üldse kohale. Ise ütles, et tulge kella kuueks vaatama. Olime juba 10 minutit varem kohal. Helen helistas tüübile kui olime juba üle 20 minuti oodanud, et oleme siin. Kuid omanikul oli asi üldse meelest ära läinud ning lubas 10 minuti jooksul tagasi helistada. Mis muidugi jäigi lubaduseks. Seepeale lasime lihtsalt jalga.
Kõige odavam oleks Darwinis terve maja rentida. Aga pole leidnud selliseid kaaslaseid, kes oleksid nõus ühinema. Üksi maja rentida oleks liiga kallis.
Eestlased
Darwinis tundub olevat päris palju eestlaseid. Pole möödunud päevagi, kui me poleks kedagi näinud. Kellegagi tuttavaks me saanud pole, ega ausalt öeldes ei kipugi.
Sõime õues McDonaldis ja rääkisime oma vahel eesti keeles. Selja taga istus üks eestlane, kes tahtis märku anda, et tema on ka eestlane. Märku andis sedasi, et lõugas üle tänava oma sõpradele: "õu paksmagu, mis teed seal? Vaata mind, ma söön siin tervislikult..." Seejärel tõusis ta püsti, kergitas oma pükse, kuna kannivahe paistis ning liikus edasi.
Sellises stiilis inimesi oleme ka õhtul söömas käies näinud. On ka tänavalt kõva häälega järgi karjutud - ÕU, EESTLASED VÄÄ. No mis isu siin ikka on sellistega tuttavaks saada. Oleme selliste juhtumiste juures lihtsalt oma hääletooni vaiksemaks võtnud või siis rahvusvahelises seltskonnas vaikselt inglise keele peale kähku üle läinud.
Ärge nüüd arvake, et meil eestlastega suhtlemise vastu midagi on, aga lihtsalt endast saab märku anda ka palju viisakamas stiilis.
Eesmärgid Darwinisse jõudes on olnud esitesks saada teise aasta viisa, teiseks leida elamispind ja kolmandaks hakata tööl käima.
Ja nüüd siis see kaunis ring. Kui sul ei ole viisat kinnitatud, ei taha keegi sind tööle võtta. Kui sul pole tööd, ei taha keegi sulle elamispinda üürida. Meie tahtsime elamsipinna esimesena soetada, siis hea rahulikult toimetada ja edaspidiseid plaane seada. Tundub, et tuleb plaanid ümber mängida. Nüüdseks on meil olemas teise aasta viisa, mis lubab meil siin riigis viibida kuni 22. jaanuarini 2011 aastal. Järgmiseks püüame Siimu arhitektibüroosse sokutada ja siis elamispinna leida.
Käisime eile väga ilusat tuba vaatamas, aga kuna tööd meil kummalgi hetkel ei ole, siis saadeti meile viisakas teade, et eelistavad kedagi, kes on sissetulekuga. Siim helistas tagasi ja selgitas meie hetke olukorda. Tädi lubas natuke aega meile seda tuba hoida. Mis on muidugi vähetõenäoline, et ta seda teeb. Kui me oleks sinna kolinud, pidanuks me maksma nagunii mitme nädala ettemaksu. Seega tädi saanuks üüri raha ette ja tema ju rahast ilma ei jääks. Ta saaks meid kohe välja tõsta, kui meil rahad otsa saaksid.
Oleme ka teisi tube vaatamas käinud. Esimeses maja oli väga kulunud ja räämas. Kuid kõik eluks vajalik oli sees olemas. Lisaks meeldis meile seal omaniku suur ja sõbralik koer. Teise korteri vaatamisel ei tulnud aga omanik üldse kohale. Ise ütles, et tulge kella kuueks vaatama. Olime juba 10 minutit varem kohal. Helen helistas tüübile kui olime juba üle 20 minuti oodanud, et oleme siin. Kuid omanikul oli asi üldse meelest ära läinud ning lubas 10 minuti jooksul tagasi helistada. Mis muidugi jäigi lubaduseks. Seepeale lasime lihtsalt jalga.
Kõige odavam oleks Darwinis terve maja rentida. Aga pole leidnud selliseid kaaslaseid, kes oleksid nõus ühinema. Üksi maja rentida oleks liiga kallis.
Eestlased
Darwinis tundub olevat päris palju eestlaseid. Pole möödunud päevagi, kui me poleks kedagi näinud. Kellegagi tuttavaks me saanud pole, ega ausalt öeldes ei kipugi.
Sõime õues McDonaldis ja rääkisime oma vahel eesti keeles. Selja taga istus üks eestlane, kes tahtis märku anda, et tema on ka eestlane. Märku andis sedasi, et lõugas üle tänava oma sõpradele: "õu paksmagu, mis teed seal? Vaata mind, ma söön siin tervislikult..." Seejärel tõusis ta püsti, kergitas oma pükse, kuna kannivahe paistis ning liikus edasi.
Sellises stiilis inimesi oleme ka õhtul söömas käies näinud. On ka tänavalt kõva häälega järgi karjutud - ÕU, EESTLASED VÄÄ. No mis isu siin ikka on sellistega tuttavaks saada. Oleme selliste juhtumiste juures lihtsalt oma hääletooni vaiksemaks võtnud või siis rahvusvahelises seltskonnas vaikselt inglise keele peale kähku üle läinud.
Ärge nüüd arvake, et meil eestlastega suhtlemise vastu midagi on, aga lihtsalt endast saab märku anda ka palju viisakamas stiilis.
No comments:
Post a Comment