Lõpetuseks

Praeguseks hetkeks oleme nädala juba Eestimaal viibinud. Meie lend Eestisse kulges probleemivabalt. Külm õhk võttis meid vastu juba Londonis, kus pidime lennujaamas 10 tundi Eesti lendu ootama. Siis oli küll hetkeks tunne, et ei tea kas tahamegi Eestisse külma kätte tulla. London oli vihmane ning eeldasime, et eks Eestiski ole enamus lumi kõik ära sulanud ja vaid pori järgi. Saime vähemalt meeldiva üllatuse, et lumi oli täiesti alles veel. Eestisse jõudsime 12 Jaanuari õhtul. Meeldiva ja ootamatu üllatusena võttis meid Vastu 9 pealine sugulaste seltskond.
Kokku olime Eestist ära 5 päeva vähem kui 2 aastat. Oma reisi käigus peatusime pikemalt lisaks Austraaliale ka Singapuris, Indoneesias, Vietnamis, Tais ning Malaisias.

Esimesel päeval ostime endale kohe uued soojad riided. Ajasime korda pangaasjad. Käisime veidi Tallinna linna peal. Avasime oma vanad telefoninumbrid. Eesti klienditeenindajad tundusid peale kaht aastat üliviisakad ning pingutavalt meeldiva häälega. Teenindustase tundub päris hea olevat.
Kõige suurem muutus on ilmselt ilm. 2 aastat viibisime endamasti niiskes troopikas. Eestis on ka väljas niiske, kuid tubades on tänu küttele väga kuiv õhk. Seega nina läheb kinni ja kurk kähedaks.

2 aastaga väga suuri muutusid Eestis pole seni veel näinud. Enamasti kõik selline nagu lahkudes oli. Peale paari päeva oligi tunne nagu poleks eemal olnudki.

Esimesed lumemängud on ka tehtud. Sai kelgutada ning nüüdsete sulailmadega lumememme ehitada.

Täname kõiki blogilugejaid, kes meile selle kahe aasta jooksul kaasa elasid!

Helen & Siim

Malaisia

Veel veidi Taist. Oma viimased päevad Tais veetsime suuresti rannas vedeledes, kui ühe väikse turismiotsa tegime ka. Nimelt, ei ole ju võimalik Aasiast lahkuda ilma ühegi Budda pildita. Pildi tegemise eesmärgil rentisime omale tuk-tuki, mis viis meid mägedest üless Suurt Buddat vaatama. Mäe otsa on püstitatud hiiglaslik Budda kuju, mis on teatud piirkondades juba rannas olles näha. Kuju ümber on veel palju pisemaid kujusid, palvemaja ning korjandus telk. Kuju ümbruses tuleb ikka pühalik tunne ka peale, kuuldes kuidas erinevad kellukesed helisevad ja nende kaja kaugele ulatub. Ühte kellukest proovisin ka ise helisema panna.

Tai köögist
Tai köögis oleme üli pettunud. Igal pool läksime oma ostudega alt. Esiteks olid portsud üsna väiksed (nagu igal pool aasias). Teiseks tundub, et Tai köögis on kaks maitseäärmust, kas magus või ääretult terav. Kolmandaks pea iga kord on midagi menüüs mida neil ei ole pakkuda. See on kusjuures üleüldine trend aasias. Teeninduskultuurist rääkides, ei tulda kunagi pakkuma, kas soovite ehk veel midagi. Ning valdavalt tuuakse toidud eri aegadel lauda. St kui üks on lõpetanud saab teine alles alustada. See on täitsa harjumatu ja ebameeldiv. Jakartas toodi üldse magustoit enne lauda, kui soolane toit. Kui kuskil toidu eest maksta tahad, siis tuleb vehikida nagu segane, enne kui keegi end liigutab. Seni on kõige parem toit olnud Vietnamis.

Malaisia
Lõpuks oleme jõudnud oma Malaisiasse, Langkawi saare peale. Seda kohta polnud meil plaanis üldse külastada. Siinkohal tänud Andresele ühe huvitava vestluse eest, mis meid siia juhatas:). Algne plaan nägi ette 5 päevast peatust Kuala Lumpuri linnas eneses. Kuid õnneks sai see plaan muudetud ning kibekähku uued lennupiletid muretsetud. Langkawi saarele jõudmine võttis meil pea 24 h aega kuigi Phuketist ei asugi see saar kuigi kaugel. Nimelt peale hotellist välja kirjutamist läksime lennujaama umbes kell 2 päeval, lend ise pidi minema alagselt 9 õhtul. Mõtlesime, et vahet ei ole, ei viitsi kuskil mujal ka kohvritega ringi tuiata. Meie suureks "rõõmuks" aga meie väljumine hilines ning saime Phuketist minema alles 11.30. Hea, et me endale Kuala Lumpurisse öömaja ei broneerinud. Sest peale mõnetunnist ootamist saime 7.30 juba Langkawi lennu peale. Nii, et vaim sai valmis pandud järgmise nädala lendude ja passimiste maratoni peale.
Eestisse seikleme kokku ligi 40 tundi. See hõlmab kolme lendu koos lennujaamas passimistega. Teame juba ette ära, et saab väga jube olema...

Lennujaamadest
Kõige erilisemaks lennujaamaks oli Kuala Lumpur. Tundub, et olime Air Asia (aasia odavlennufirma) eraldi terminalis. Kui varem polnud väga odavlennumaik välja löönud, siis nüüd oli näha, mille arvelt kokku hoitakse. Lennujaam oli nagu suur laohoone. Kui lennukile astuma hakkasime, siis lasti meil endal väljas lennukini jalutada. Tunne oli nagu oleks kuskil bussijaamas õiget bussi otsinud. Valida sai kümnete erinevate lennukite vahel. Hea, et enda lennuki üles leidsime. Ootesaalide tablood näitasid üldse valet infot.
Muide Kuala Lumpuri lennujaam oli alles teiseks korraks (Riia lennujaama kõrval), kus meil käsipagasi kaalu kontrolliti. Ja turvaväravatest läbi minnes imestati, miks meil madu kotis on...
Seni on parima mulje jätnud Singapuri lennujaam. Kõige jubedamad on olnud Kuala Lumpur ja Denpasar (Bali). Ning mida väiksem lennujaam, seda kallimad asjad seal on. Nt Hanois oli ülipisike lennujaam sellise suure linna kohta, kuid toidu eest maksime isegi rohkem kui Austraalias.

Langkawist enesest
Kuna oleme vaid päeva siin jõudnud veeta siis ega ei olegi midagi suurt kirjutada. Tundub, et oleme lõpuks leidnud selle paradiidsisaare, mida mõtetes palju kindlasti otsivad oma puhkusest. Ilus rand ja palmid ranna ääres. Kokteilikohvikud rannaliival. Saarekesed paistavad kaldast, helesinine vesi. Ja mis kõige tähtsam, rahu ja vaikus. Ei ole seda meeletut rolleri müra, tänavad on avarad ja rahvast on tõesti vähe. Meie hotell asub rannast paari minuti jalutuskäigu kaugusel. Kõik oleks superluks kui vaid päike paistaks :).

Ilmselt Malaisiast kirjutame rohkem juba Eestis olles, näeme kolmapäeval!