Hüvasti tsivilisatsioon!

Nüüdsest elame me taas Acacia Hillsi farmis. Me asume vaid 70km kaugusel Darwinist, kuid siiski pole meil telefoni ega internetilevi. Seega pole me enam nii kättesaadavad.

Kolmapäev oli Siimu viimane tööpäev. Peeti ühine lõuna ning päeva lõpus sai Siim paar kingitust ning ülemuse joonistatud kaardi. 7 kuud järjest, 6 päeva nädalas on Siim rattaga sõitnud. Sellest ka selline kaart. Tööpäeva lõpus tänati ning anti mõista, et võib iga kell tööle tagasi tulla. Austraalia jääb meile varuvariandiks tulevikus. Kui mujal ei õnnestu, siis saame siia firma sponsorviisaga tagasi tulla.

Purjetamas

Reedel käisime Heleni sünnipäevaga seoses Darwini ümbrsuses paadikruiisil. Nägime Darwinit lõpuks veidi teise nurga alt.

Krokodillilõks, kuid kedagi sees polnud. Et krokodillid päris kesklinna ei roniks, püütakse linna ümbrusest aastas kinni umbes 300 krokodilli.

Mangroovid. Siin kandis on populaarne kallastel just selline tihe padrik. Tõusude ja mõõndade ajal on puud, kas vees või siis täiesti kuival. Mangroovid kaitsevad maad nt tsunaamide eest.

Darwini lahes on 2 sõjalaeva ning üks pisike allveelaev.

Meid tõstetakse üles, et saaks sadamasse sisse sõita. Ookeanis on mõõn ning sadama veetase peab kõrgem olema.

Toiduvaras
Kui uuele majakaaslasele sai nädala eest öeldud, et see pole sinu toit, siis ta vabandas. Järgmisel päeval oli siiski meie banaan kadunud. Päeval, mil ta lõpuks poodi läks, tõi ta MEILE vaevatasuks 2 pakki müsli-pähklibatoone. Tore käik tema poolt, kui ta poleks ise kõike ära söönud!!! Rohkem ta midagi varastanud pole, kuid me pole tegelikult poes ka enam käinud, kuna tahame farmi mineku tõttu külmiku tühjaks süüa.

Politsei
Viimane õhtu Darwinis möödus meeldejäädavalt. Saime kokku äsja Austraaliasse saabunud Eesti paarikesega. Pargis juttu rääkides nägime pidevalt üht kahtlast tüüpi, kes käis käed laiali ringi ning tundus olevat tugeva narkolaksu all. Õhtu edenedes kuulsime, kuidas üks naine jookseb karjudes meie poole, too mees ajas teda taga. Kui tüdruk meie varju maha istus, kõndis narkar teise suunda kivistunud pilguga edasi. Tuli välja, et mees oli tüdrukut enda naiseks pidanud, teda käest haaranud ja näkku virutanud. Kutsusime politsei ning pidime vähemalt 30 minutit ootama, enne kui keegi siia kohale jõudis. Seejärel tüüp arreteeriti ning pärast pidi Siim politseijaoskonnas üle poole tunni tunnistusi jagama.
Politsei uimerdamine oli paras üllatus meie jaoks. Nende jaoskond asus meist paarisaja meetri kaugusel, kuid siiski kulus pool tundi selleks, et keegi parki tüüpi otsima tuleks. Uutele eestlastele algas Austraalia seiklus muidugi meeldejäävalt.

Ullike

Meie Ford käis mehhaanikute käest läbi ning meie rõõmuks ei pidanud me dollaritki maksma. Nii palju siis rõõmustamisest. Saime teada, mis meil lekib. Kõik lekib! Et kõik korda teha, oleks arve 1500 dollarit. Kuna meil on vaid 3 kuud siin veel olla, otsustasime, et ei hakka neid lekkeid parandama. Kui Ford kuskil ära sureb, siis jääme lihtsalt jalameesteks. "Auto" ostsime me muide 1750ga, seega enam vähem sama summa, mis praegune remont. Kõik remondid, hooldused, rehvid on lisaks meile maksma läinud umbes 4200 dollarit. Sõita oleme saanud umbes 40 000 km.
Esimese Austraalias ostetud autoga vedas meil tunduvalt rohkem. Saime ju Mitsubishi vaid 400 dollariga ning maha müüsime koguni 2200ga. Auto oli meie käes vaid 1,5 kuud. Ju siis oli see piisavalt lühike aeg selleks, et vana auto vead ei jõudnud välja lööma hakata. Oma Fordiga oleme täiega alt läinud ning korra jättis ta meid isegi maantee äärde, kui tegime tiiru ümber Austraalia.

Uus naaber
Kolime oma elamisest nädala pärast välja ning juba jõuti võtta uus üüriline. Praegune majakaaslane Shane kutsus siia elama oma töökaaslase Jess´i. 18 aastane neiu, kes käib ülikoolis ning poole kohaga tööl. Ta tahab saada telekasse ajakirjanikuks, et muuta inimeste elusid. Nojah... Pealt näha on ta vaikne ja rahulik inimene, kuid välimus on tegelikult üsna petlik.
Kui ta õhtul sisse kolis, jäi Helen temaga elutuppa jutustama. Jess pakkus välja, et teeb mõlemale teed. Seejärel läks ta rõõmsalt meie toidukapi juurde, avas uksed ja vaatas, mis kapis on. Teed ta üles ei leidnud ning ütles, et peab homme poodi minema ja teed ostma minema. Juba selline käitumine tundus veidi kahtlane. Järgmisel päeval hakkasime kahtlustama, et meie toitu on vähemaks jäänud, kuid 100% kindlad polnud. Lõpuks tuligi välja, et tüdruk sõi mitu päeva järjest meie ja austraalia paarikese toitu. Kui talle seda mainiti, et see pole tema toit, siis tegelikult ta teadis seda ning sõi tahtlikult. Täiesti mõistetamatuks jääb, miks ta nii tegi. Alguses tundus see meile kõigile naljakas, kuid kui iga päev selline asi korduks, siis poleks enam nii lõbus.
Plika ise on paras ullike, ei saa üldse aru, mis ta peas toimub. Hommikul käib pm võõraste inimese juuresolekul pesu väel ringi ning sedasi läheb ka õue terrassile, kust on teda kõigile näha. Ta on 2 aastat kodust eemal olnud ning nn ühiselamutes elanud. Tekib küsimus, kuidas ta teistes elamises on hakkama saanud. Mitmel korral on ta meie külmutatud juurvilju söönud. Pani need mikrosse ja soojendas lihtsalt üles. Paras gurmaan ütleks selle peale.
Saab näha, kas ta ka edaspidi hakkab meie asju sööma. Millegi pärast arvame, et kui tal see kiiks juba on, siis ilmselt jääb see kiiks talle edaspidi külge. Õnneks pole meid siin enam kauaks. Edu Austraalia paarikesele, kes tema koos elama peab. Ise nad ju ta siia kutsusid :)

Plaanidest ja planeerimistest

Pikalt oleme juba mõelnud mis hakkab saama selle kuu teises pooles.
Siimul on 18 august viimane tööpäev arhitektuuribüroos ning Heleni firmat ähvardab tegevuse lõpetamine, kuna on oht kaotada üks suurklient. Oleme mõelnud nii ühte kui teist pidi, kas jääda linna ja otsida uus töö, minna reisima või tagasi armsasse Acacia Hills mangofarmi. Peale päris pikka kaalumist otsustasime end siiski siduda maaeluga. Palju meil ikka veel tuleb ette elus võimalust korjata mangosid (süüa ka:=)) või tähtvilju, kui suur on veel tõenäosus elada 60 inimesega ühes majas, jagada eluruume, tööd, seiklusi jne. Veelkord kogeda mango hullust :). Ega midagi ju põhimõtteliselt ei muutuks, siin elades häirivad praegused naabrid, seal häiriksid uued naabrid, kuid ilmselt saab palju nalja ja naeru ka olema.
Sõitsimegi siis reedel mangofarmi, et uurida, kas ja millal tööle saaks tulla. Mangohooaeg sel aastal algab alles oktoobri alguses, seega jäänuks meil 5-6 nädalat aega passimiseks/reisimiseks.
Reedel farmi jõudes passisid värava juures kaks seljakotireisijat. Hiljem tuli välja, et nad tulid siia kokkulepitud tööintervjuule ning tegid ilmselt aega parajaks, kuna jõudisid farmi liiga vara. Nende ebaõnneks kihutasime meie aga farmiväravatet sisse ning läksime kohe ülemuse jutule. Oleks me pool tundi hiljem tulnud, oleks tõenäosus oma vana töökoht tagasi rääkida märksa väiksem olnud. Teadsime juba varem, et saame kindlasti mangohooajaks tagasi, kuid küsimus oli pigem, kas saaks ka juba varem farmi tulla. Enne mangohooaega pole eriti töötajaid vaja. Peale reedest lahkumist farmis oli selgunud, et läheme farmi tagasi, lahtiseks jäi veel vaid kuupäev.
Täna hommikul Siim helistas üle, ja sai kinnituse, meid oodatakse tagasi 23 augustil, just täpselt nagu planeerisime. Poleks me tööle saanud, oleksime läinuks 3 nädalaks Vietnami ja 2 nädalaks Filipiinidele.
Seljakotireisijad, kes tol reedel tööintervjuule tulid ning meie tõttu tööst ilmselt ilma jäid, peavad kiruma meie täpset ajastust. Tulime me ju farmi täiesti suvalisel päeval ning suvalisel kellaajal, kuid siiski nii täpselt vahetult enne neid :) Kusjuures väga harva käib seal keegi tööintervjuul.

Nii palju siis õnnest. Autoga ei vea meil mitte kuidagi. Vahepeal ei taha korralikult käima minna, vahepeal lekib midagi... Reedel vaadatakse auto taas üle ning loodame väikest viga ja arvet. Auto peame farmi pärast korda tegema, sest farm ei asu paraku päris Darwini kesklinnas...

Nädalavahetuse väljasõit

Juba paar nädalat on mu töökaaslane plaaninud meid viia tema endisesse töökohta ekskursioonile. Sel laupäeval sai see üritus toimuma. Koht mida külastasime oli krokodillifarm. Tegemist ei olnud tavalise krokodilli farmiga, kus eksponeeritakse lihtsalt suuri krokodille ja muidki Austraaliale omapäraseid loomi. Tegemist oli tõelise krokodilli kasvatusega naha saamise eesmärgil. Selles farmis niiöelda turiste tuuritamas ei näe. Selliseid turistidele mõeldud kohti on Darwini linnas päris palju. Seda huvitavam see külastus oli. Rodelli vend töötab seal farmis, tänu temale meile selline privaatne tuur organiseeriti. Farm oli päris suur ja laial maaalal, ringi liikumiseks sõitsie kastiautoga erinevate krokodillitiikide vahel ringi. Farmis on ka mõned tõeliselt suured krokodillid, kellest küll nahka ei saa, kuid eksponeerimise eesmärgil on nad olemas. Enamasti on need loodusest püütud metsikud krokodillid, kes on kellegile paha jõudnud teha. Suurimad isendid küündivad üle 4 meetri ja kõrgus on nii 50-80 cm. Kokku oli farmis krokodille kümneid tuhandeid.
Hiljem läksime külla minu töökaaslasele Glendale.

Pildid

Kui kesklinnas krokodille vaatamas käisime oli meil samuti võimalus hoida krokodilli käes, kelle suu oli kinni teibitud. Seekord saime käes hoida krokodilli poissi, mis oli vähemalt poole suurem või isegi rohkem. Ning suu ei olnud kinni teibitud. Pidime krokodillil lihtsalt lõugade ümbert kõvasti kinni hoidma ja sõrmedega silmad sulgema.

Siin kastikestes hoitakse õige mõõdu saavutanud krokodille, mis lähiajal tapmisele lähevad. Päevas tehakse nahaks umbes 45 krokot.


Pange tähele sellel pildil Raffi seisab tegelikult sadade krokodillide kasvatus hoones.

Ammune unistus hoida peos ussi sai teoks, tegemist pisikese püütoniga.