Äike

lennuk ja äike

Viimasel ajal on Darwinis õhtuti päris palju äikest olnud. Oleme paaril korral oma õhtuid sisustanud äikese pildistamisega. Kohati on seda suht raske tabada, sest äiksega kaasneb kõva paduvihm. Paduvihmaga kaasaneb palju pilvi, mistõttu selget äikest pole (on vaid valgeks löödud taevas). Kui pilved taanduvad, siis on äikest taas raske tabada, sest kohati on äikest nii palju, et lööb kogu pildi valgeks. Seejärel sätid kaamera seadeid ning magad paar head välku kohe maha. Kui seaded paigas, siis tulevad enamasti vaid lahjad välgud, mistõttu tuleb taas kaamera seadistusi sättida. Seega kõik äikese tabamised on suht joppamise asi. Äikest on muidu siin väga palju. Eestis pole sellist äikese tormi küll näinud. Põhimõtteliselt vahepeal välgutab iga 5 sekundi tagant. Huvitaval kombel pole müristamist väga palju kuulda.
Hetkel on Darwinist umbes 300km kaugusel troopiline tsüklon. Siia see jõudnud pole, ilmselt ei jõua enam ka. Ent oht on ikka veel üleval. Hetkel on päevad meil päikselised ning õhtuti hakkab sadama. Täna rattaga töölt koju sõites sain nii märjaks, et isegi aluspükstest sain vett välja väänata :)

Muide nädalavahetusel käisin kolme töökaaslasega taas rattasõidul. Seekord kõik kukkusid. Ülemusel ei läinud mäest üles sõites käik korralikult sisse ning lendas rinnaga vastu lenksu ja seejärel kukkus pikali. Metsavahel laudtee peal sõites ei arvestanud Eddie, et peale vihma on rada märg ning lendas pikali. Tema kannul olev Fletcher ei saanud muud teha kui ka pikali kukkuda. Vastasel juhul oleks ta lihtsalt Eddile otsa sõitnud. Eddiel ripub nüüd käsi kaelas - mõra rangluus :) Mina olin ainus, kes püsti jäi.

Austraalia süsteem

Mõned nädalad tagasi kirjutasime sellest, kuidas me politsei korraldatatud varastatud asjade oksjonil käisime ning endale 2 jalgratast ostsime. See tekitas teis hämmastust, et miks selline oksjon üldse toimub.
Täna jagasime ise ära, kuidas see süsteem tegelikult toimub. Lähed oksjonile ning ostad odava raha eest kalli asja. Oled õnnelik, et sellise ostu tegid. Naudid paar nädalat ning seejärel varastatakse see ost sinult ära. Täna öösel varastati Heleni ratas ära. Ei imesta, kui see ratas järgmisel oksjonil uuesti müügis on.

Rattaid hoidsime me maja hoovis värava taga. Hoovi sisse ei näe, sest seda piirab kõrge kiviaed. Varem kui Siim laenatud rattaga tööl käis, siis tassis ta ratta alati teisele korrusele verandale. Maja omanik ütles, et pole mõtet sinna tassida, sest siit hoovist ei varasta keegi. Meil ju siin veel 2 koera ka valvamas. Paar nädalat hoidsimegi rattaid hoovis, omanik hoidis enda ratast ka. Täna siis üks ratas kolmest varastati ära. Keegi oli väikse vana rondi tõukeratta sissesõiduteele jätnud. Ju siis tegi väikest rataste vahetust, või lihtsalt mõnitas meid. Ja need koerad... Nad on parjad ludrid. Juba siis kui esimest korda neid meile tutvustati, hüppas ja kargas üks koertest meie ümber nagu vana sõber. Teine koer ei viitsinud meist välja tehagi. Head valvekoerad ikka... Edaspidi hoiame igatahes teist ratast edasi teise korruse verandal ning seekord paneme lukku ka.
Ratast kätte saada me küll ei looda, kuigi maja omanik helistas politseisse. Ilmselt mingi aborigeen varastas selle. Kui ta isegi kätte saadakse, on ratas ammu maha müüdud ning temaga ei tehta midagi. Antakse vaid abirahasid selle eest, et valge inimene tema maa endale võttis ning seejärel saab abo taas alko poodi minna... Elu on lill!

Ja nii ta läks...

Helen istub töö juures laua taga ning teeb oma igapäevast viie minutilist pausi. Tema juurde istub ülemus Madi, kes on taas veidi tusane.


M: "Alates tänasest hakkame töölolemise ajagraafikut täitma. Edaspidi arvestatakse pausid palgast maha. Ning sa ei küsinud, kas võid pausi teha. Lisaks pole 5 tunnise tööpäeva juures pausi ette nähtud!"
H: "Ok. Aga kas ei saa pausi tasaarveldada sellega, et ma tulen alati 10 minutit varem tööle?"
M: "See pole minu probleem kui tahad varem alustada."
H: "Keegi ei ole mind informeerinud ka, et ma ei tohi 5 minutilist pausi teha. Kas ma hakkan edaspidi rohkem tunde ka saama kui vaid 5h päevas?"
M: "Ei."
H (naeratades): "No sellisel juhul pole see töö minu jaoks."
M: "Ok, sa võid päeva lõpuni siin tööl olla."
H: "Ma parem lahkun kohe."
M (ärritudes): "Olgu nii. Kas sa maksid ka selle joogi eest, mille sa külmikust võtsid?"
H: "Ei. Aga pole probleemi selle eest maksta."
M: "Maksa 2 dollarit!"
Helen maksis ära. Madi andis eelmise nädala palgatõendi.
H: "Eelmine nädal sain ma palka vaid 20 tunni eest, kuigi töötasin 20,5 tundi."
M: "Ma arvestan su pausid selle arvelt maha. Selle nädala palk tuleb esmaspäeval ülekandega. Ära muretse, ega ma sinult nahka üle kõrvade tõmmata ei taha.
H: "Ja palgatõend? "
M: "Saad hiljem."
Helen hakkas lahkuma.
Teised töötajad: "See you tomorrow!"
H: "No, we won´t!"
Ja kõik jäid küsivalt järgi vaatama....

Tööle tulles lubati vähemalt 35 töötundi nädalas. Esimene nädal saigi umbes nii palju, siis aga hakkasid jutud tulema, et kuniks üks töötaja ära läheb saavad kõik vähem tunde. Ja siis edasi, et lihavõttepühadeni ilmselt pole nii palju tunde anda. Viimane nädal sain vaid 20h. Külmkapist lubati võtta nii palju jooke kui ise tahad. Keegi ei rääkinud sellest, et MINA pausi ei tohi teha. Kõik töötajad tegid lõuna pausi.
Peale seda kui tahtsin saada ametlikku palka, muutus bossi suhtumine minusse. Enam ei olnud ta nii sõbralik, ei teinud nalja. Tundsin, et hoiab mingit distantsi. Minu viimase nädala tööülessandeks valdavalt kujunes röstsaiade ettevalmistamine, nõude pesemine ja õhtul sitase ja ülirasvase köögipõranda pesemine. Vahepeal käisin lõunaajal kassas ka abis, kuid mitte palju. Sest kassasse palgati juurde 2 uut inimest peale minu. Köögis töötavad 2 aasia inimest, kes väga inglise keelt ei räägi. Neid on Madil hea kottida. Minule jäi tunne, et nad teevad mustalt tööd. Põhjus miks me ametlikku palka saada tahame on lihtne. Nimelt saame maksuaasta lõpus kõik maksud tagasi. Tööandja on kohustatud 9% lisaks meie palgale pensionifondi kandma. Ning meie saame riigist lahkudes kõik tagasi. Aga kui maksu ei maksa, siis ei saa mingit raha. Ning need maksutagastuse summad pole mitte väiksed. Isegi kui töötad vaid paar kuud, käib jutt juba kümnetest tuhandetest kroonidest. Seega see tüüp paneb mustalt makstes päris palju raha kõrvale. Hetkel tõsiselt kaalun kas kaevata kuhugi tema kohta või mitte. Põhjus oleks ju must palk ja minuga lepingu sõlmimise edasi lükkamine ning omavaoliliselt pauside mahaarvamine palgast. (juhul kui ta seda teeb).
Siim oli muidu soovitanud juba ammu, et tuleksin sealt firmast ära.

Kui Helen autoga koju jõudis, oli keegi juba helistanud... Helistajaks oli tööbüroo, kus käisin vähemalt kuu aega tagasi, rohkem pole nendega vahepeal suhelnud. Mulle pakuti tööd. Täna käisingi oma esimesel tööpäeval ühes rahvusvahelises toitlustusfirmas. Kusjuures see firma asub täpselt selle kiirtoidurestorani vastas.
Tööbüroost öeldi, et tööd on hetkel 3 päevaks ja võibolla saaksin järgmine nädal ka mõned vahetused teha.
Tegemist on cateringi firmaga, mis valmistab ja pakib toitu lennufirmadele nagu Quantas ja Jetstar. Mõlemad peaksid olema Austraalia kohalikud lennufirmad. Minu ülesandeks täna oli toidu pakkimine väikestesse fooliumkarpidesse. Toit on eelküpsetatud ja jahutatud. Hommikul komplekteerisin veidi aega ka lennuki hommikusööke. Huvitav oli tegelikult sellest protsessist osa võtta. Pakkisin täna kindlasti üle tuhande portsu toitu. Arvestades, et minu töölaua peale mahub 200 karpi ja neid lauatäisi sai päeva jooksul tehtud viis või kuus tükki küll.

Imelik mõelda, et kui ma poleks Madi juurest kohe peale seda vestlust ära jalutanud, poleks mul seda huvitavat kogemust täna olnud. Tundub, et ajastus klappis.

Postitus nr 100!

Kuna kontoris on ühe nädala jooksul kaks sünnipäeva, otsustas firma iga reede õhtuse istumise teha seekord väljaspool kontorit. Korraldati mere ääres piknik koos kaaslastega. Firma poolt olid söögid, joogid. Kana, friikad ja salat - nagu ikka Austraalias. Sünnipäevalastele toodi kaks torti. Lisaks oli ühe töötaja elukaaslasel ka sünnipäev. Nii et lõikasime torti kolmekesi.

Taas 21 aastane

Uued rattad
Kuna Siim käib tööl laenatud rattaga, otsustasime mingi hetk muretseda endale uued rattad. Et saaks nädalavahetustel ka vahepeal koos sõitmas käia. Külastasime oma elu esimest oksjonit, kus müüdi varastatud asju :) Täpsemalt oli tegemist politseioksjoniga, kus müüdi esemeid, millele pole omanikud järgi tulnud. Kokku oli müügis üle 30ne ratta. Lisaks igasugust kontorimööblit, tehnikat, autosid. Kauba sai kätte sealt väga odavalt. Nt 95a Mitsubishi Pajero (jeep) müüdi maha vaid 4000 dollariga. Autol oli küll mingi elektroonika probleem, kuid ikkagi väga hea hind. Auto ise nägi väga korralik välja.
Meie tahtsime rattaid saada ning need ka saime. Eelnevalt vaatasime valiku üle, panime paremad kirja ning jäime ootama. Oksjon ise käis väga kiiresti. Esimestest parematest ratastest jäime ilma, kuna ei jõudnud reageerida nii kiiresti. Kaks ratast saime 210 dollariga, mis on ülihea hind. Rattad olid enamvähem uued ning nende tegelik väärtus kokku on kindlasti üle tuhande. Ega vargad lollid pole ning vanu rattaid ei varasta. Kuskilt matkareisilt oli neli ratast koos varustusega pihta pandud ning nüüd siin müügis :)
Samal päeval tegime oma esimese proovisõidu. Helen pole mitmeid aastaid sõitnud. Pärast oli kann päris hell.
Täna käis Siim taas töökaaslastega rattaretkel, läbis sama distantsi mis eelmine kord Lee Point'i, kuid nüüd täismahus, üle 40ne km. Pärast pidi Heleniga ka veel sõitma minema, sest Helen tahtis ka liigutada. Hommikusele rattaretkega ta ei julge liituda, sest vahemaa ja tempo on alguse kohta liiga suur.

Rattasõit

Siimu töökaaslane Eddie soovis nädalavahetusel osade töökaaslastega Darwinis ratasetega sõitma minna. Eelmisel nädalavahetusel jäi sõit vihma tõttu ära. Sel pühapäeval oli ilm ilus ning meiega liitus üks peaarhitektidest, umbes 60 aastane saksa päritoluga Steven. Plaan oli Darwini põhjatippu Lee Pointi sõita mööda mere äärt. Korra eksis teejuht Eddie isegi ära. Kuna eelmine nädal sadas kõvasti vihma olid metsavahe teed päris vesised. Vahepeal ei saanud aru, kas sõidame tee peal või on see juba oja, tegelikult sõitsimegi mööda oja allavoolu. Metsavahe teed olid Darwini kohta üsna mägised. Kõige järsemas kohas pani Eddie isegi külje maha. Steven oli päev varem oma käe katki kukkunud. Ainult mina olin veel terve. Aga kauaks meil sõidulõbu polnud, peagi oli minu kord. Jõudsimegi sihtmärki, vaatasime sealse ranna üle ning asusime tagasiteele. Ja siis... ütleme nii, et tagasi ma enam omal käel ei jõudnud.
Mis täpselt juhtus, sellest juba järgmine kord :)

Draakonivili

Pildil kohalik puuvili. Näeb selline imelik välja, kuid maitseb nagu kiivi. Kiivi on veidi magusam. Kuid seda vilja on mugavam süüa kuna ei tilgu. Järgmistes postitustes proovime veel kohalikke viljadega tutvust teha.

Töö
Siim on juba kuus ja pool nädalat Darwini arhitektuuri arendanud. Tööl on asjad alguse nädalatega võrreldes natuke huvitavamad, sest viimased kaks nädalat pole pidanud kordagi nõmedat programmi AutoCADi kasutama. Töö ülesanded on olnud 3 mõõtmeliste mudelite tegemine- juurdeehitused, eramaja, kirik.

Kiriku laiendus

Töö juures sai kõvasti nalja nagu ma oleks aborigeeni sinna istuma pannud. Tegelikult on pildil ajalehte lugev mees. Üsna tihti aborigeenid passivad puude ja varju all ning lihtsalt molutavad. Kiriku juures on neil hea varjuline koht.

Helen käib edasi Aussie Snack kiirtoidu kohas tööl. Hetkel rabab ta nii köögis kui kassas. Kui on vaiksem ja rahvast pole palju, siis tegeleb köögis saiale või määrimise ning porgandi riivimisega. Käed pidi ruttu ära väsima kui paarkümmend porgandit järjest lasta. Lõuna ajal läheb Helen tagasi kassasse ja aitab müüa. Kuid selline tööjaotus pidi kestma vaid nädala, saab näha, mis toimuma hakkab.
Toidumenüüs on igasugused erineva täidisega röstsaiad, hautised, friikad, burgerid, lasanje, fritüüritud kana ja liha jne. Töökoha positiivseks pooleks on tasuta söök ja jook.

Kino
Oleme üsna tihti käinud viimasel ajal kinos. Hinnad võrreldes Eestiga on krõbedad. Näiteks viimane film, mida vaatamas käisime oli 3D Alice Imedemaal. Hinnaks 190krooni näkku. Tava (2D) pilet maksab 160krooni. Meie käime kinos teisipäevati, või siis kino liikmekaardiga nädala filmi vaatamas ning maksame 90 krooni. Austraalias on teisipäev odav päev. Võib leida mitmesuguseid allahindlusi, nt pizzad poole hinnaga.


... ok, nüüd jätkuks esimesele lõigule. Lee Point asub meie stardikohast umbes 1,5 tunnise rattasõidu kaugusel. Ja loomulikult kõige kaugemas punktis juhtub midagi. Tagasi sõitma hakates purunes rattakett. Õnneks oli Eddie mobiili kaasa võtnud ning ma sain Helenile helistada ja ta järgi kutsuda autoga. Loomulikult Helen telefoni vastu ei võtnud. Steven veel kommenteeris, et ju Helen ei armasta mind enam. Lõpuks tuli järgi Steveni abikaasa, kel oli linnas tööasju ajada. Eddie ja Steven sõitsid ise rattaga samat teed pidi tagasi, mina jäin aga eskorti ootama.

Seekord peatume pikemalt meie toredatel majakaaslastel

Eelnevalt oleme juba kirjutanud, et meie majakaaslasteks on kohalik Austraalia paarike Rachel ja Shane. Rachel elab püsivalt meiega, Shane aga töötab linnast väljas ja on nädalavahetustel kodus. Nüüdseks oleme ühist eluruumi nendega jaganud juba pea kuu aega. Ja ilmsiks on tunud nii mitmedki ebatavalised harjumused, mida meie mõistus kuidagi aktsepteerida või respekteerida ei taha.
Kui tavaliselt inimesed ärkavad kuke kiremise või kella helisemise peale. Meie hommikune ärataja on aga igahommikune rögastamine, mida majakaaslane dushi all teeb. Ükskord lugesin huvi pärast ära ka, mitu korda ta siis suudab. Koguni 13 korda oli kuulda, kuidas tüdruk tatti kurgulakke tõmbab ning siis dushi all välja sülitab! Võimas...
Suureks rõõmuks on maja seinad väga õhukesed ning ka muid helisid on väga hästi kuulda.
Eelmine laupäev oli tore päev. Tüdrukul oli kutt töölt koju saabunud ning hommikul vara hakkas tähistamine pihta. Lõuna paiku kui me poest tagasi jõudsime tähistati veel kord. Midagi tagasi ei hoitud, kuigi nad teadsid, et oleme ka kodus. Seejärel kutt läks uuesti tööle ära ning tüdruk magas terve päev. Vahepeal mõtlesime, et äkki ta läks ka ära. Aga ei... öösel kell kolm ärkasime üles, sest üks neiu hakkas elutoas telekat vaatama!
Tüdrukul on aga üks hästi suur kiiks, mida me kunagi varem näinud ei ole. Ükskõik mida ta teeb (kas siis tuleb alles koju, hakkab elutoas telekat vaatama või mida iganes), alati paneb ta esimese asjana vannitoas tuled põlema. Ja need tuled põlevad kasvõi kogu öö. Milleks??

Tüdruk ise on aga väga suur puhtuse armastaja. Kahjuks pole ta prioriteet maja korras hoidmine, mustadest nõudest on tal suht suva. Rõdul sai suitsukonidest tuhatoos täis. Selle asemel, et seda tühjaks teha, võeti uus tuhatoos kasutusele. Eelkõige tegeleb ta enda kasimisega. Üks päev huvi pärast võtsin aega, kui kaua ta siis dushi all käib. 40 minutit! Käiks ta siis korra nädalas dushi all, siis võibolla jah oleks sitakiht päris suur ning vee all tuleb kaua lödistada. Aga ta käib 2 korda päevas dushi all! Miinimum aeg on 15minutit.
Siis kui tüdruk lõpuks tööle sai, küsis ta meie käest, mis kell me hommikuti dushi all käime. Helen ütles, et tema käib õhtuti ära ning Siim vastas, et kell seitse. Tüdruk jättis kõik meelde ning ütles, et tema hakkab siis pool seitse käima. Järgmine hommik läkski ilusti pool seitse dushi alla. Oli tore teada, et ta oskab lõpuks ka teistega arvestada. Järgmine päev tõusis ta taas päris vara ülesse. Aga kui kell täpselt seitse sai, tormas ta dushi alla! Vot selline tore inimene.
Ja siit tuleb veel.... Üha enam ilmutab tüdruk märke, et ta on vaimuhaige. Kui me alguses olime oma toas ning kuulsime teda rääkimas, mõltesime, et ju siis räägib telefoniga. Tegelikult on tal päris tihti komme endaga rääkida. Kommenteerib telekat, kirub oma õhtusööki, dushi all lihtsalt hakkab omaette naerma. Lõbus.

Kui iga päev sellised asjad aina korduvad ja korduvad, tekib küsimus, kaua me siin elamises sedasi vastu peame. Alguses olid ta kiiksud veidi naljakad, kuid praegu käib kõik üha enam pinda. Ära kolida ka ei taha, sest meil on asukoht päris hea ning üür Darwini kohta päris soodne. Loodame kogu aeg, et nad kolivad mingi aeg välja, kuid ilmselt jäävad nad siia väga kauaks.

Igatahes loodetavasti jääb see meie viimaseks majajagamise kogemuseks. Aga elukogemuse mõttes oleme targemad, ikka raske on elada koos võhivõõraste inimestega kellega klappi ei ole.


Ilm
Lõpuks ometi jõudis Darwinisse vihmahooaeg! See pidi küll hakkama juba novembris/detsembris, kuid seni on enamasti vaid öösiti vihma sadanud ning päevasel ajal paistis enamasti päike. Eelmisel nädalal aga hakkas lakkamatult vihma sadanud, tugev tuul ning äike. Lahe. Viis päeva järjest ei näinud me kordagi päikest, mis on meie Austraalia rekord. Sellist ilma on küll toast huvitav jälgida, kuid õue eriti ei kipu.
Siim hakkas täpselt selle suure saju ajal rattaga tööl käima (sest Helen sai tööle), kuid enamasti on tal õnneks õnnestunud vihmahooge vältida.
Helen läheb kella seitmeks tööle ning lõpetab kl 2, Siim töötab 8-17ni. Seega auto jagamine on meil suht raskendatud. Vahepeal õhtuti on Helen suure saju tõttu Siimule autoga järgi tulnud ning ratas autosse mahutatud. Loodetavasti saab see vihmahooaeg kiiresti läbi... Tegelikult peaks see läbi saama alles aprillis.
Hetkel on viimaste päevade ilmad olnud jälle päikselised.

Ja veel üks sõber teele saadetud
Täna saatsime Aasiasse ära oma kauaaegse sõbra Broome aegadest, Taneli. Nüüd ei olegi meil siin suurt kedagi kellega vahepeal kokku saada ja juttu ajada. Ausalt öeldes oli lennujaamas selline tunne, et küll tahaks ise hoopis see mineja olla. Aga meil veel 9 kuud jäänud siin olla. Loodetavasti see aeg möödub kiiresti.

viimane söömaaeg

ja nii ta läks...