Laupäeval auto enam ei käivitunud ning pühapäeval vedasime selle majaomaniku abiga köie otsas remonditöökoja parklasse. Algselt vahetati meil kütusepump ära nagu kahtlustasime ning auto hakkas tööle. Kuid helistati ja soovitati tungivalt vahetada ära roolivõimuõli pump kuna see tilgub generaatori peale. Teadsime, et autol roolivõim lekib ning plaanisime ülejäänud Austraalia aeg vaid õli juurde kallata. Kuna esmapäev järgi minna ei jõudnud, siis jäi auto mehhaanikute juurde ööseks. Järgmisel hommikul vahetati ära roolivõimuõlipump ja generaator, kuid auto ikka ei läinud käima. Seejärel vahetati relee ära ning Helen sai õhtul rõõmsalt autole järgi minna. Rõõmu polnud aga kauaks. Koju sai Helen ilusti, kuid kodust poodi me enam ei saanud! Proovisime autot käima panna ning kaitsmete juurest hakkas korraks suitsu tulema. Auto ei teinud enam mingit häält, kui me võtit keerasime. Nojah...
Tol õhtul pidime suurema poeskäigu tegema, sest meie külmkapp oli päris tühi. Pood asub umbes 5km kaugusel ning sinna jala nii naljalt ei lähe. 500m kaugusel asuv piirkonna pood oli juba selleks ajaks kinni. Maja omanikul hakkas meist hale ning andis oma autot poeskäiguks kasutada. Aga ega me palju shopata ei saanud, sest meie Austraalia pangakaartide päeva limiit on automaatselt 800 dollarit. Kuna remondi peale läks 1100 ning tol päeval maksime ka oma 2 nädala üüri 440 dollarit. Siis poes käigu jaoks jäigi meil vaid 60 dollarit. Tore päev oli...
Järgmisel hommiku helistas Helen kohe mehhaanikutele, et auto ei lähe käima ja et suitsu tuli rooli alt. Seepeale öeldi, et rooli juurest ei teinud nad midagi. Ning auto puksiir maksab 110 dollarit. Helen lubas tagasi helistada ja anda teada, äkki õnnestub mingi variant leida auto transpordiks. Seepeale rääkis Helen majaomaniku Brucega kes oli sellisest suhtumiset nii üllatunud ja helistas ise sinna töökotta. Põhimõtteliselt oli see telefonikõne üsna tulise tooniga, mitte karjumine kuid üsna tungiv ja arupäriv kõneviis. Põhimõtteliselt oli probleem see, et nad ei nõustunud isegi üle vaatama tulema mis nüüd lahti on, kui just auto läbis ülevaatuse. Sai ka tarbijakaitset mainitud. Peale seda helistas Bruce tarbijakaitsesse ja küsis nõu, kahjuks aga pole midagi peale hakata kui me ei suuda tõestada, et auto järjekordene probleem tekkis nende töö tagajärjel või nende tegemata töö tagajärjel. Nii, et see asi jäi sinna paika. Peale seda võtsime ette autolelektrikud kes saaks tulla autot üle vaatama. Leidsme ühe firma kes oli nõus tulema. Kuna koha peal ei õnnestunud midagi parandada siis puksiiriti auto töökotta ja seda tunduvalt väiksema raha eest, nimelt 77 dollarit. Täna saime auto kätte, ja tõesti üks mingi jubin oli läbi põlenud. Aga põhjus, nii uskumatu kui see ka ei ole, on hoopis sipelgad. Nimelt meeldib sipelgatele kaitsmete karpi (ma ei tea kas see on eestikeeles päris õige sõna, igatahes kapoti all olevad elektrisüsteemi jublakad, releed) nö pesa teha kuna seal soe ning kuiv ja see tekitaski lühise. Jupp vahetati ära ja sipelgate mürk pandi ka peale, kahe nädala pärast pean uuesti spreitama. Ilmselt oli see kogu aeg tegelikuks probleemiks, ja muud autoparandused olid lihtalt nö lisatöö mis tehti ära. Auto elektrik rääkis, et neil see nädal juba 10 autot sama probleemiga sees olnud. Õnneks see töö ei läinud väga palju maksma. Kahjuks pole eelmise firma käest midagi tagasi nõuda kuna nende süüd auto lagunemises tuvastada ei saa. Nii, loodame, et ring sai täis. Ratta vargus, auto katki, pluss auto katki veelkord. Nüüdsest saab ju ainult paremaks minna.
Muid jutte
Muidu Siim käib ikka tööl. Helen pole nädal aega tööl käinud, kuna lennukitoidu pakkimise firma kaotas ühe suurkliendi. Aga järgmisest kolmapäevast kutsuti ta sinna tagasi. Eks siis ole näha, kui kauaks seekord tööd on. Helen otsis vahepeal mujalt ka tööd, kuid kahjuks pole midagi leidnud.
Aasta alguses pidasime plaani, et kui meil mõlemal pole aprilli lõpuks korralikku töökohta, siis proovime farmi tagasi minna ning seal detsembri alguseni tööl käia. Aga enam ei julge selle Fordi panniga mitte kuhugi kaugemale sõita. Oleks meil auto farmis töötades ära lagunenud, siis oleks päris jama olnud. Uued plaanid on sellised, et paneme auto aasta keskel kõva hinnaga müüki, siis kui linnas on turismihooaeg. Tööl käime siin senikaua kuniks näeme mõtet tööl käia. Seega kõik Eestisse tagasitulemise kuupäevad on lahtised. Näis kui edukalt meie Darwini elu edaspidi läheb.
Tol õhtul pidime suurema poeskäigu tegema, sest meie külmkapp oli päris tühi. Pood asub umbes 5km kaugusel ning sinna jala nii naljalt ei lähe. 500m kaugusel asuv piirkonna pood oli juba selleks ajaks kinni. Maja omanikul hakkas meist hale ning andis oma autot poeskäiguks kasutada. Aga ega me palju shopata ei saanud, sest meie Austraalia pangakaartide päeva limiit on automaatselt 800 dollarit. Kuna remondi peale läks 1100 ning tol päeval maksime ka oma 2 nädala üüri 440 dollarit. Siis poes käigu jaoks jäigi meil vaid 60 dollarit. Tore päev oli...
Järgmisel hommiku helistas Helen kohe mehhaanikutele, et auto ei lähe käima ja et suitsu tuli rooli alt. Seepeale öeldi, et rooli juurest ei teinud nad midagi. Ning auto puksiir maksab 110 dollarit. Helen lubas tagasi helistada ja anda teada, äkki õnnestub mingi variant leida auto transpordiks. Seepeale rääkis Helen majaomaniku Brucega kes oli sellisest suhtumiset nii üllatunud ja helistas ise sinna töökotta. Põhimõtteliselt oli see telefonikõne üsna tulise tooniga, mitte karjumine kuid üsna tungiv ja arupäriv kõneviis. Põhimõtteliselt oli probleem see, et nad ei nõustunud isegi üle vaatama tulema mis nüüd lahti on, kui just auto läbis ülevaatuse. Sai ka tarbijakaitset mainitud. Peale seda helistas Bruce tarbijakaitsesse ja küsis nõu, kahjuks aga pole midagi peale hakata kui me ei suuda tõestada, et auto järjekordene probleem tekkis nende töö tagajärjel või nende tegemata töö tagajärjel. Nii, et see asi jäi sinna paika. Peale seda võtsime ette autolelektrikud kes saaks tulla autot üle vaatama. Leidsme ühe firma kes oli nõus tulema. Kuna koha peal ei õnnestunud midagi parandada siis puksiiriti auto töökotta ja seda tunduvalt väiksema raha eest, nimelt 77 dollarit. Täna saime auto kätte, ja tõesti üks mingi jubin oli läbi põlenud. Aga põhjus, nii uskumatu kui see ka ei ole, on hoopis sipelgad. Nimelt meeldib sipelgatele kaitsmete karpi (ma ei tea kas see on eestikeeles päris õige sõna, igatahes kapoti all olevad elektrisüsteemi jublakad, releed) nö pesa teha kuna seal soe ning kuiv ja see tekitaski lühise. Jupp vahetati ära ja sipelgate mürk pandi ka peale, kahe nädala pärast pean uuesti spreitama. Ilmselt oli see kogu aeg tegelikuks probleemiks, ja muud autoparandused olid lihtalt nö lisatöö mis tehti ära. Auto elektrik rääkis, et neil see nädal juba 10 autot sama probleemiga sees olnud. Õnneks see töö ei läinud väga palju maksma. Kahjuks pole eelmise firma käest midagi tagasi nõuda kuna nende süüd auto lagunemises tuvastada ei saa. Nii, loodame, et ring sai täis. Ratta vargus, auto katki, pluss auto katki veelkord. Nüüdsest saab ju ainult paremaks minna.
Muid jutte
Muidu Siim käib ikka tööl. Helen pole nädal aega tööl käinud, kuna lennukitoidu pakkimise firma kaotas ühe suurkliendi. Aga järgmisest kolmapäevast kutsuti ta sinna tagasi. Eks siis ole näha, kui kauaks seekord tööd on. Helen otsis vahepeal mujalt ka tööd, kuid kahjuks pole midagi leidnud.
Aasta alguses pidasime plaani, et kui meil mõlemal pole aprilli lõpuks korralikku töökohta, siis proovime farmi tagasi minna ning seal detsembri alguseni tööl käia. Aga enam ei julge selle Fordi panniga mitte kuhugi kaugemale sõita. Oleks meil auto farmis töötades ära lagunenud, siis oleks päris jama olnud. Uued plaanid on sellised, et paneme auto aasta keskel kõva hinnaga müüki, siis kui linnas on turismihooaeg. Tööl käime siin senikaua kuniks näeme mõtet tööl käia. Seega kõik Eestisse tagasitulemise kuupäevad on lahtised. Näis kui edukalt meie Darwini elu edaspidi läheb.
