Ega heategu jää karistamata

Reedel leidis Helen jalutades telefoni. Mõtlesime tükk aega, mis me selle telefoniga teeme. Kas jätame endale või siis üritame omanikuga kontakti saada. Päris uhke telefon oli, kuid otsustasime omanikule selle tagasi anda. Telefon töötas ning saime tolle inimese emaga ühendust võtta. See heategu ei jäänud meil aga karistamata - laupäeva hommikul ei läinud enam auto käima. Oleme taas jalamehed. Tutvusime eelmine nädal uute eestlastega, Urmase ja Katriniga. Urmas on ise mehhaanik ning tema meelest on probleem jälle kütusepumbas. Detsembris pandi meile just uus kütusepump. Esmaspäeval tuleb igatahes puksiir ja viib auto töökotta. Saame jälle rahakotti veidi kergendada. Juba kolmas sunnitud autoparandus... Eestis ei julge enam vanat autot ostagi. Päris palju raha on autoparanduse alla läinud.

Turg
Laupäeva hommikuti toimub meie elukoha lähedal iganädalane turg, kus müüakse kohalike tootjate juur- ja puuvilju ning lisaks igasugust pudi padi. Veidi turupilte.


Austraalia Superbike meistrivõistlused
Peale turgu saime Urmase ja Katriniga kokku ning sõitsime nende eestvedamisel Superbikede võistlust vaatama.

Ka Austraalias on MASU. Säästupoliitika tõttu sõitis ühe mootorratta peal nüüd kaks inimest. Sedasi säästab keskkonda ning hoiab ühe ratta kulutused kokku.

Siin sirgel saadi ligi 300km/h kätte.

Selliste masinate võistlus toimub pooleteise kuu pärast. Pildil poseerimas Urmas.

Mootorratas suri boksiteel välja.

Viimane sõit toimus selliste mini autodega. Nendega oleks linnas päris hea parkida. Bokside vahel sai päris vabalt kõndida ning kõike lähedalt uurida.

Oli teelt sõitmisi ning muidu põksimist. Lõpuks oli pooltel autodel plastikkere katki. Põnevust oli tunduvalt rohkem kui Superbike'de sõidus.