Meie elamine

Siin me siis elame. Majaomanik elab esimesel korrusel ja teist korrust rendib ta välja. Hetkel elab teisel korrusel peale meie veel üks austraalasest teedeehitaja, kes on vanuselt umbes 50 aastane. Majaomanik elab üksi allkorrusel. Õues on tal jooksmas ka kaks koera.

Meie elamise peauks. Meie toa aken jääb pildist veel paremale.

Elutuba ja köök. Lisaks on meil siin korrusel kasutada WC ja vannituba. Õues asub pesuruum.

Meie tuba. Voodi pole nii korras tegelikult kordagi olnud. Helen ei lubanud enne pilti teha, kui voodi korras. Toas on meil lisaks voodile ka riidekapp ja kirjutuslaud. Kõikides ruumides on olemas konditsioneer.

Selline mereäär jääb meist umbes 10minutilise jalutuskäigu kaugusele. Siit 10 minutit veel edasi kõndida ja jõuame Aleksandri järve juurde, kus saab ka ujuda. Ookeanis on ujumine keelatud.

Aasta täis!

Tänaseks oleme Austraalia pinnal veetnud täpselt ühe aasta! Aasta kokkuvõtva postituse tegime tegelikult juba mõni postitus tagasi ära. Kõik me algsed reisikaaslased on praeguseks hetkeks Austraalia pinnalt lahkunud. Andres just lahkus eile. Tema viimased 60 sekundit kõneaega oli pühendatud meile, mis oli väga tore :) Edu talle Aasia reisiks.

Aasta täis saamise puhul teekonna kaart ka. Rohkem me liikuda ei plaani, kui just keegi Tasmaaniasse ei meelita.



Siimu esimene tööpäev
Firmas töötab umbes 10 inimest. Kõik hästi sõbralikud. Hommikul tutvustas üks töökaaslane kontorit ning andis sorgeldamiseks kaks tintekat ning pärast sai ka uhke nahast päeviku, kuhu saan märkmeid teha. Neid pliiatseid kauaks polnud. Kui peaarhitekt tuli näitama, mis joonistel muuta tuleb, siis sorgeldamise käigus pani ta pihta minu punase tinteka. Teise pliiatsi panin igaks juhuks eemale, äkki tuleb ta veel tagasi... Kontoris on mul üks kõige parema vaatega laud, aknast paistab purjesadam ning veidi rikaste elumajasid. Darwinis on hetkel vihmahooaeg, seega on lootust näha mingi aeg ka kõvat äikest. Istun juba esireas. Kontorist öeldi, et tõelist tsüklonit kohtab harva, kuid äikest peaks ikka päeval ka tulema. Uutest asjadest on mul kontoris veel oma neoon vest ja kiiver. Esimeseks tööülesandeks sain ma ühe kapi jooniste tegemise ning seejärel hakkasin tegelema aborigeenide õppeasutuse juurdeehitusega. Programmiks on AutoCAD, mis mulle tegelikult ei meeldi. Aasta jooksul peaks kogu firma REVITile üle minema, loodetavasti tuleb üleminek juba lähikuudel, siis saab CVsse veel ühe uue programmi kirjutada :)
Muidu aga kõik OK. Helen käib linnas tööd otsimas, midagi leidnud veel pole, mida ta teha tahaks. Meie elamisest kirjutame ning teeme pilte hiljem.

Uudiseid

Taneli algatusel käisime eile krokodille vaatamas, mis asub meist muide üle tee keset linna. Saime kõik krokodilli käes hoida ning Helenil õnnestus ka krokodille sööta. Ühes basseinis oli sadakond 3-4aastast krokodilli, keda sai õnge abil lihaga sööta. Muide peos hoitud krokodill on päris pehme ja külm. Krokodillid on külmaverelised loomad. Kahjuks pilte käes hoidmisest pole, need maksid 40 dollarit!! Röövlid sellised.

Järgmised uudised
Meie kõige suurem Darwinis oleku eesmärk sai täidetud. Siim sai tööle arhitektuuribüroose! Alustab neljapäeval. Seal samas firmas töötas üks meie tuttav sakslane. MKEA Arhitects: http://www.mkea.com.au/
Teine eesmärk sai ka täidetud. Leidsime omale elamise. Homme kolime sisse. Elamisest lähemalt siis, kui sisse kolime.
Meie uus aadress: on 13 MacDonald St, Fannie Bay, Darwin, NT 0820
Saate nüüd siis meile ka midagi saata. Vihjeks nii palju, et Siimu sünnipäev on juba märtsis. Igasugused kingitused on oodatud :)

Töö, viisa, korter...

Kui nokk lahti, siis saba kinni ja kui saba lahti, siis nokk kinni!
Eesmärgid Darwinisse jõudes on olnud esitesks saada teise aasta viisa, teiseks leida elamispind ja kolmandaks hakata tööl käima.
Ja nüüd siis see kaunis ring. Kui sul ei ole viisat kinnitatud, ei taha keegi sind tööle võtta. Kui sul pole tööd, ei taha keegi sulle elamispinda üürida. Meie tahtsime elamsipinna esimesena soetada, siis hea rahulikult toimetada ja edaspidiseid plaane seada. Tundub, et tuleb plaanid ümber mängida. Nüüdseks on meil olemas teise aasta viisa, mis lubab meil siin riigis viibida kuni 22. jaanuarini 2011 aastal. Järgmiseks püüame Siimu arhitektibüroosse sokutada ja siis elamispinna leida.
Käisime eile väga ilusat tuba vaatamas, aga kuna tööd meil kummalgi hetkel ei ole, siis saadeti meile viisakas teade, et eelistavad kedagi, kes on sissetulekuga. Siim helistas tagasi ja selgitas meie hetke olukorda. Tädi lubas natuke aega meile seda tuba hoida. Mis on muidugi vähetõenäoline, et ta seda teeb. Kui me oleks sinna kolinud, pidanuks me maksma nagunii mitme nädala ettemaksu. Seega tädi saanuks üüri raha ette ja tema ju rahast ilma ei jääks. Ta saaks meid kohe välja tõsta, kui meil rahad otsa saaksid.
Oleme ka teisi tube vaatamas käinud. Esimeses maja oli väga kulunud ja räämas. Kuid kõik eluks vajalik oli sees olemas. Lisaks meeldis meile seal omaniku suur ja sõbralik koer. Teise korteri vaatamisel ei tulnud aga omanik üldse kohale. Ise ütles, et tulge kella kuueks vaatama. Olime juba 10 minutit varem kohal. Helen helistas tüübile kui olime juba üle 20 minuti oodanud, et oleme siin. Kuid omanikul oli asi üldse meelest ära läinud ning lubas 10 minuti jooksul tagasi helistada. Mis muidugi jäigi lubaduseks. Seepeale lasime lihtsalt jalga.
Kõige odavam oleks Darwinis terve maja rentida. Aga pole leidnud selliseid kaaslaseid, kes oleksid nõus ühinema. Üksi maja rentida oleks liiga kallis.

Eestlased
Darwinis tundub olevat päris palju eestlaseid. Pole möödunud päevagi, kui me poleks kedagi näinud. Kellegagi tuttavaks me saanud pole, ega ausalt öeldes ei kipugi.
Sõime õues McDonaldis ja rääkisime oma vahel eesti keeles. Selja taga istus üks eestlane, kes tahtis märku anda, et tema on ka eestlane. Märku andis sedasi, et lõugas üle tänava oma sõpradele: "õu paksmagu, mis teed seal? Vaata mind, ma söön siin tervislikult..." Seejärel tõusis ta püsti, kergitas oma pükse, kuna kannivahe paistis ning liikus edasi.
Sellises stiilis inimesi oleme ka õhtul söömas käies näinud. On ka tänavalt kõva häälega järgi karjutud - ÕU, EESTLASED VÄÄ. No mis isu siin ikka on sellistega tuttavaks saada. Oleme selliste juhtumiste juures lihtsalt oma hääletooni vaiksemaks võtnud või siis rahvusvahelises seltskonnas vaikselt inglise keele peale kähku üle läinud.
Ärge nüüd arvake, et meil eestlastega suhtlemise vastu midagi on, aga lihtsalt endast saab märku anda ka palju viisakamas stiilis.

Tagasi!

58 päeva ja 20 070km ning olemegi oma otsaga tagasi Darwinis! Nii kiirelt käibki ringi tegemine Austraalias.

Seega päevas läbisime keskmiselt 346km. Iga päev me autoga ei sõitnud. Kõige pikim ots ühes päevas oli veidi üle 1100km. Lääne-Austraalia ning suurema osa Lõuna-Austraaliast sõitsime täiega läbi. Lõunas polnud mitte midagi vaadata peale autotee, Lääne ranniku olime juba varem ära vaadanud. Tee peal kulus 2 rehvi, süütepool, kütusepump, konditsioneerigaas sai tühjaks, roolivõimu õli sai otsa.
Austraalias oleme olnud juba peaaegu ühe aasta. Kokku oleme läbinud oma autoga 30 000km ning vana autoga lisaks 10 000km. Praegu oleme tagasi Darwinis, kuhu plaanime jääda oma Austraalia reisi lõpuni.

Tom Price'st lahkudes oli meie esimeseks peatuspaigaks Broome. Seal linnas olime varem 2,5 kuud olnud. Ööbisime Last Resortis. Hostelis, kus olime poolteist kuud varem olnud. Kõik seal oli enam vähem samasugune nagu varem. Sama imelik koristaja passis baarileti ääres, sama remondimees jne... Broome jõudes oli tunne, nagu oleks tagasi kodus :) Sama tuttav niiske mereõhk. Õhtustamas käisime oma vanas heas Mäkis, hommikust sõime Cable Beachis. Seejärel panime aga kohe ajama edasi Darwini poole.
Õhtuks jõudsime Halls Creeki, kus töötas Broomest tuttav Marjus. Peatusime sealses hostelis, kus ta plaatimistöid teostab. Muljetasime ning hommikul suundusime edasi Darwini suunas.
Tee Darwinisse oli palju rohelisem kui viimati mai kuus seda nägime. Varem oli näha vaid punast liiva ning kuivanud puid. Seekord oli igal pool muru roheline, puudel lehed... Vett oli vahepeal päris palju. Õnneks teed kuskil tol hetkel üleujutatud polnud. Vahepeal oli tunne nagu sõidaks kahe järve vahel, sest mõlemal pool teed olid üleujutused. Korralikku vihma saime vaid korra tunda, kuigi äikesepilvi nägime päris palju. Õhtul oleksime peaaegu ka känguru alla ajanud, alla poole meetri jäi puudu. Känguru otsustas meie õnneks vastassuunas vahetult enne autot seisma jääda. Tavaliselt nad nii targad ei ole ning jooksevad kasvõi uksest sisse. Hiljem nägime esimest korda Austraalias ka elusat metssiga. Kui varasemalt olime vaid kõhnu lehmasid tee ääres näinud, siis nüüd olid lehmad end värskest heinast kõik paksuks söönud. Esimesel korral Darwinisse sõites tundusid tee peale jäävad mäed päris suurtena. Ida rannikult värskelt tulnutena need mäed enam nii suured ei tundunud...
Ööbisime 400km enne Darwinit tee ääres ning hommikul sõitsime linna välja. Nüüd me siin siis olemegi. Plaan eluase ning töö leida. Ilm on vihmane ja niiske. Ootasime hullemat niiskust, sest vihmahooaja niiskusest oleme kuulnud päris palju jutte, et kui hull siin sel ajal olla on.

Karijini rahvuspark

Peale Esperance võtsime suuna põhja poole. Perthi lähedal Gingin'is saime kokku Heleni koolikaaslase Rainiga, kes on suht värkse Austraalia elanik. Sai kõvasti muljetatud. Seejärel otsustasime sõita edasi Carnarvoni poole, kus me eelmine aasta veebruaris töötasime kohalikus farmis. Käisime vaatamas banaanipuid, mida Siim, Timmo ja Andres istutasid. Päris suureks olid teised juba kasvanud. Õhtul saime kokku Darwini farmist tuttava eestlase Johniga, kes ka siin mangosid korjab. Jällegi muljetasime.

Meie istutatud banaanipuud

Tom Price
Küll me olime ikka head kuulnud Timmo ja Andrese käest Tom Price kohta - palju tööd ja suured palgad. Sellepärast me siia linna ka tulime. Õnneks jääb see linn täpselt Darwinile tee peale. Plaan oli siin linnas veidi tööd vaadata. Ütleme nii, et tööd justkui on aga elukohta mitte. Õigemini normaalse hinnaga elukohta pole. Kahjuks Timmo ja Andrese kombel telgis elada mitu kuud pole siin hetkel võimalik. Kuna hetkel on suvi ja temperatuurid ulatuvad 40 kraadini iga päev. Öösel on 26-29 kraadi. Ja lisaks ähvardavad äikesetormid. Hetkel oleme kõige odavamas konditsioneeriga toas kohalikus karavanpargis. Mille eest tuleb nädalas välja käia 490 dollarit, st kuus oleks summa pea 20 000 EEK. See on meie jaoks liiga suur summa. Siin saaks karavani ka elama tulla, kuid kõik on täis ja ootejärjekord on 15 inimest. Kaevandusse me hetkel tööle ei saaks, kuna kiirem töö hakkab pihta alles veebruaris. Ja meie avatluste menetlemine võtab ilmselt kuu aega aega. Kohalikku supermarketisse Coles'i justkui saaks, kui meil viisapikendus oleks olemas. Seda aga meil veel ei ole. Majutust Coles ka ei pakuks hetkel, kuna kohad on täis. Kohalik kohvik, mis on alati töötajaid otsinud, on üldse kinni pandud, kuna töötajaid pole olnud :) Seega, Darwin siit me ilmselt tuleme! :) Kui just midagi tõesti veel ette ei jää...
Elamisega on siin kehv probleem sellepärast, et maa kuulub siin aborigeenidele ja ehitada midagi juurde suht raske. Linn ise on kaevanduslinn. Peamiselt kaevandatakse siit rauamaaki.

Karijini rahvuspark

Tegemist on rahvuspargiga, millest pole Austraalias reisides väga kuulda olnud. Kui me oma esimese ringiga siin kandis olime, siis põrutasime siit lihtsalt mööda. Nüüd teadsime seda parki tänu Timmo ja Andresele, kes siin kandis töötasid. Tegelikult on tegemist siiski ühe huvitavaima rahvuspargiga, mida seni külastanud oleme (oleme ju ringi peale teinud ja enamus kohti ära näinud). Milles siis peitub Karijini võlu? Rahvuspark koondab enda alla päris mitmed maalõhed, kus peaaegu igal pool sees on olemas matkarajad. Rajad on erinevatele raskusasmetele. Alates lihtsatest jalutuskäikudest kuni tõelise turnimiseni koskede all. Erinevalt teistest rahvusparkidest saab siin rohkem ise kõike läbi teha. Kui mujal rahvusparkides on alati olnud konkreetne rada, mida mööda sa käid. Siis siin on üldjoontes antud raja suund ning leia ise oma tee raja lõppu. Ja see teebki asja huvitavaks. Vahepeal pead oleme sunnitud ronima mööda järsku kaljuseina, vahepeal on veest läbi ujumine möödapääsmatu, vahepeal pead köiest või redelist alla/üles ronima jne. Selles rahvuspargis võid kindel olla, et saad märjaks. Kahjuks igale poole ühe päevaga ei jõua. Lisaks 40 kraadine kuumus kurnab täitsa läbi. Aga tegime kaks huvitavat rada ära. Kõige raskemale rajale me ei läinud, sest seal ootas meid ees 5m kõrguselt vette hüppamine. Üles tagasi pääsemine paistis suht raske. Pidi kose alt läbi minema, kuid sealsed kivid paistsid väga libedad olevat. Nii, et meie raskusasme laeks jäi nr 5 (võimalikust kuuest).

Preili Liin valis kergema vastupanu ning ujus samal ajal kui mina ronisin mööda kaljuseina...

Varustus tuli ju kuivana hoida, sh ka kaamera

Siit me enam edasi ei läinud, kuna alla tuli hüpata :)

Alla...

... ja üles. Ämbliknaine Helen

Pealtvaade. Kuni 100m sügavused maalõhed

Aasta kokkuvõte. Meie TOP6
Oleme reisinud ja näinud päris mitmeid erinevaid parke ja vaatamisväärsusi. Siinkohal tooksime ära, mis meile enim on muljet jätnud. Pargid pole järjestuses, kuna igal paigal on oma eripära. Peaks mainima, et enamikku huvitavatesse kohtadesse pääseb vaid kruusateed pidi ning parimad kohad meie jaoks on olnud metsikus Lääne ja Kesk Austraalias. Ida pool on kõik rahvuspargid väga organiseertud ja täpselt ette antud kuhu sa pead minema ja astuma.
Bungle-bungle - Tegemist on Lääne Austraalias Kimberly ligidal oleva rahvuspargiga, mille eripäraks on kuhja kujulised mäed. Sinna viib seni kõige raskem tee, mida läbinud oleme.
Windjana Gorge - Asub Lääne Austraalias Kimberlys. Tegemist on maalõhega, kus näeb kindlasti vabas looduses palju krokodille.
Tunnel Creek - Asub Lääne Austraalias Kimberlys. Tegemist on kalju sees oleva 800m tunneliga, kus pead taskulampidega käima ning samuti läbima veetakistusi.
Karijini - Sellest võid ülevalt lugeda
Uluru - Austraalia südamel on lihtsalt eriline aura. Neile, kes sellest ei tea. Siis tegemist on suure kiviga Austraalia keskel.
Whitsunday saared - Asub idarannikul Queenslandis. Maailma kõige valgema liivaga rannad.

Tavalistest turistiparkidest on meile meeldinud Pinnaclese kõrb (läänes), suured puud Gigant Valley (läänes), osad kosekesed Queenslandis ning Great Ocean Drive Victoria osariigis. Tasmaaniasse kahjuks pole veel jõudnud. Meile tundub, et osad rahvuspargid on üle reklaamitud ning ise külastades pole seda leidnud, mida oleme oodanud.

Aga siin me oleme juba olnud...

Alustame sealt, kust pooleli jäime. Auto on nüüdseks korras. Katki oli meil bensiinipump ning kohe-kohe oli otsi andmas ka süütepool, milles algul arvati, et kogu probleem ongi. Terve neljapäeva hommiku olime suht kindlad, et siin linnas passime me kaua ja autoremondiarve saab olema samas hinnaklassis kui autoostuhind. Pikendasime ka oma öömaja. Sealsel juhatajatädil hakkas meist kahju ning andis sama raha eest meile kallima toa, kus oli külmkapp ka olemas. Õnneks ei pidanud seal üle poole päeva olema, sest auto sai korda. Arve oli oodatust 3 korda väiksem. Õnneks. Seejärel panime kohe Esperance poole ajama. Autos mõtlesime, kas võtame seal telgikoha või kallima majakese. Kuid kohale jõudes olid karavanpargid puupüsti täis, isegi telgile polnud ruumi. Seejärel saatsid tädikesed meid kuhugi spordiväljakule telkima, kus oli enne meid juba päris palju inimesi. Positiivne asi oli meie jaoks see, et koht oli meie jaoks tasuta. Keegi ei tulnud nõutavat 25 dollarit küsima.

Aastavahetus ise oli väga külm meie jaoks. Õhtul oli temperatuur 18 kraadi, ööseks langes see veelgi. Esimest korda Austraalias pani Siim jope selga. Helen sai hakkama 2 fliisi ja kampsuniga + talvemüts. Selles riietuses me ka telgis magasime. Pidu me väga ei pidanud, linnas ei lastud isegi ilutulestikku. Ilmselt tuleohutuse tõttu (lähedal sai mitmeid inimesi põlengus surma). Jõime oma vahuveini ja sõime purgi viinereid.
Hommikul olid kõik poed loomulikult kinni. Kuid leidsime ühe avatud väikese pagariäri, kust saime värsked saikesed ja mahla. Sööma suundusime ookeani äärsele kaile. Meile üllatuseks tulid meid uudistama 2 delfiini. Vot nii algas meie uus aasta. Edasi sõitsime mööda rannikut ja vaatasime ühtesi Austraalia ilusamaid randu. Valge liiv, mäekesed, türkiissinine vesi - nagu ikka. Eks iga piirkond peab oma randu kõige ilusamateks.

Soolajärv Pink lake

Ring täis!!
22. jaanuar 2009 maandusime Austraaliasse. 1. jaanuar 2010 sai meil suurele saarele tiir peale tehtud! Plaanis oli, aega võttis, asja sai.