Phuket, Tai

Nüüd on alanud meie rannapuhkuse osa. Sellepärast valisimegi oma sihtpunktiks Phuketi. Tahtsime lõpuks vaid rannas ka vedeleda, mitte ainult teel olla ja sõeluda ühest paigast teise. Ja millal me ikka sellist sooja ilma nautida saame. Tundub, et varsti ei näe me sooja ilma päris pikalt.
Jõulu esimeseks pühaks läksime Phi Phi saarte ekskursioonile. Tegemist kuulsa filmi Beach võttepaigaga. Eelmise aasta Austraalia ringreis sattus samuti jõulude perioodile nagu ka puhkus sel aastal. Tai jõulu- ja aastavahetuseperiood on turismihooaja kõrgpunkt. See tähendab seda, et kõik majutusasutused on täis, rahvast on palju... Ja muidugi Phuket on üks populaarsemaid kohti Tais. Aga noh, rannapuhkust me tahtsime.

Maya Bay, Beach´i võttepaik

Turistid...

Monkey Island. Ka sel korral õnnestus ahve näha.

Väike saareke, kuhu läksime snorgeldama ja päikest võtma.

Mugavus ennekõike, 3 meetrit ookeanini.

Meie jõulud 2010! Maa oli valge!

Rannapäev Patongis

Mis teeb selle pildi eriliseks? Vastuse leiate tekstist.

Meie esimene planeeritud molutamise päev oli populaarses Patongi rannas. Patong on Phuketi saare turismikeskus. Palju pubisid, palju poode, suur rand jne. Oma hotellivalikuga läksime veidi mööda, meie hotell asub teisel pool saart Phuketi linnas. Asukohaga läks eriti hästi, sest hotelli ümbruses on lõbumajad. Selleks perioodiks oli odavaid tube suht raske leida, seetõttu ka selline valik. Õnneks on transpordiühendus erinevate randadega suht okei.
Rannas rentisime endale rannatoolid. Kuna hommikul oli rahvast veel vähe, siis oli rannatoolide valik päris suur. Päeva edenedes saime aru kuhu me oma rannatoolid võtsime. Nimelt algas meie toolidest vasakult geide piirkond. Populaarne nähtus oli paks valge vanamees ja noor aasia poiss kõrvuti lamamistoolidel. Tai on tuntud seksiturismi poolest. Aga sellist vaatepilti enda kõrval ei osanud küll oodata. Õnneks leevendas vaatepilti paremale jäävad topless naised :)

Kuna täpselt meie toolide ees alustati nn parasailingut (langevarjuga paadi taga lendamine), siis ei saanud seda ka ise tegemata jätta. Pealtnäha võib see veidi kõhedust tekitada, kuid tegelikult oli päris huvitav ja mugav sõit. Langevari asus rannaliival ning paat tõmbas kõie pingule ning seejärel pidid jooksma hakkama vee suunas, et õhk varju üles tõmbaks. Paaril korral asi ei õnnestunud ning inimene lohises lihtsalt mööda vett edasi. Õnneks meiega nii ei läinud ja lendasime päris kõrgel.

Start

Siim õhus

Heleni õhkutõus

Heleni maandumine

Meie senisele reisile lisandub veel kaks lendu. Malaisias otsustasime jätkata oma rannapuhkust ning külastada Langkawi saart. Kuala Lumpuri linna me ilmselt ei lähegi, sest oleme kuulnud, et seal pole suurt midagi teha. Seega Austraaliast Eestisse tuleme me kokku kümne lennuga, millest viis on juba tehtud.

Suurlinnad

Enne Tai teema juurde jõudmist mõne sõnaga veel Vietnami pealinnast Hanoist. Peale tagasi jõudmist Halong Bayst oli meil täpselt 2 päeva aega veel tutvuda Hanoiga. Ööbimiskohaks oli meil valitud külalistemaja keset vana kvartalit. Üsna räämas ümbruskonnas. Kui sellel tänaval kõndida tundub see eurooplasele üsna kahtlane ja ohtlik kant. Tegelikkuses oli aga tegemist pigem tavainimeste elurajooniga, kus elukvaliteet ei vasta just meie ettekujutatud euroopa standarditele. Inimesed teevad süüa maa peal, magavad mattidel maas jne.. Aga Hanoi vanalinna teeb eriliseks hoopis see, et kõik sarnaste toodete müüjad asuvad ühel tänaval. Nii on nt olemas kingade-, riiete-, ehete-, tehnika-, päikseprillide jne tänav. Terve see tänavate rägastik sai meil igatahes risti ja põiki läbi jalutatud. Lisaks külastasime veel moodsa kunstimuuseumit ja nägime linna keskel olevas järves haruldast kuldset kilpkonna. Kusjuures selle kilpkonna nägemine pidi väga haruldane nähtus olema. Kahjuks aga seda hetke kaameraga jäädvustada ei õnnestunud. Viimase õhtu aga otsustasime proovida restoranide asemel toituda aga tänaval. Nimetatakse seda liihtsalt Hot Potiks. Siit siis meie blogi esimene videoüllitis...

Tüüpiline näide Hanoi ristmikust. Pealtnäha puudub liikluses igasugune süsteem, kuid tegelikult liiguvad kõik vaikselt oma suunas ning kui keegi ette jääb, siis võetakse hoog veel vaiksemaks ning antakse teed. Sellise ristmiku ületamine jalgsi on samuti väga lihtne. Lihtsalt astud suvalises kohas teele ning kõnnid ihaldatud suunas. Kui jääd mõne rolleri trajektoorile ette, siis pigem muudavad nemad suunda.

Bangkok

Hekel oleme jõudnud Bangkokki, mis on Tai pealinnaks. Hanoist erineb Bangkok nagu öö ja päev. Tegemist on Võrratu linnaga, tõeline ostlemis paradiis. Me pole kunagi nii suurtes kabanduskeskustes viibinud. Kaupanduskeskusi on siin kümneid ning neisse ära eksida pole mitte mingisugune probleem. Ja hindadest rääkides on siin võimalik väga soodsalt muretseda pea kõike. Meiegi suutsime pooleteist päevaga end pea 10 000 eeki ära kulutada. Seega on rõõm, et me siin pikemat peatust ei tee. Vastasel juhul mõjuks see rahakotile üsna valusalt. Aga nüüd kindlasti tekkis teil küsimus mida me selle 10 000 eest saime:). Noh, ega midagi eriti ei olegi, Ühe klaasist kuubiku, vilkuva õuna, mõned vidinad ja Siimule riista pikenduse (ta ise käskis nii kirjutada). Tegelikult siis fotokaamerale uue objektiivi, millest ta juba ammu on unistanud. Kuna uus objektiiv on aga üsna suur siis olime sunnitud ostma ka uue koti ning lisavarustusena ka objektiivile lisafiltri. Hinnasääst, võrreldes sellega kui oleks samad tooted eestist ostnud, on pea 40 protsenti.


Pilt ostukeskusest, kus müüdi vaid tehnikat. 6 korrust täis kõiksugu erinevaid vidinaid. Kõige suuremas ostukeskuses oli kasulikku müügipinda 550 000 ruutmeetrit. Nt Kristiine Keskuse KOGU pindala on vaid 53 000 ruutmeetrit. Ja selliseid suuri ostukeskuseid oli siin päris mitu mitu.

Homme hommikul aga edasi Phuketi, kus veedame jõulud ja aastavahetuse.


Rahulikke jõule soovides,
Helen ja Siim

Põhja Vietnam

2 ööd ja 2 päeva sõitsime mööda rannikut Vietnami pealinna Hanoi poole. Bussis kannatas olla küll, midagi väga mugavat polnud, kuid asjas asja ära. Istmed olid sellised nagu pildilt näha. Tagumise inimese jalad käisid ees oleva inimese pea alla. Bussis oli 3 rida narisid. Kokku umbes 40 inimese buss. Valisime bussireisi seetõttu, et saaks lühikese ajaga veidi parema ülevaate Vietnamist. Teel põhja nägime korralikke puhkekuurorteid suurte keskuste, valgete liivarandade, parkidega jne. Nägime kõike seda rahulikku paradiisi, mida arvasime Balis olevat. Kui kunagi rannapuhkust teha tahate, siis tasub siia tulla küll.
Ise arvame, et kunagi tuleme siia tagasi ning vaatame üle need kohad, mis hetkel vaatamata jäid. Lisaks on meie kohatud teised reisijad soovitanud külastada naaberriike Kambodzat ja Laost. Ise me seekord Kambodzasse ei jõua, kuigi algul seda plaanisime. Ajaliselt läheks liiga kitsaks...
Kokku sõitsime umbes poolteist tuhat kilomeetrit. Mida põhja poole jõudsime, seda külmemaks läks. Lisaks oli veel vihmane. Hanoisse jõudsime varahommikul. Peale hotelli sisse kirjutamist läksime esimese asjana shoppama. Ostsime endale mõlemale jope! Ilmakraadid on siin hetkel päeval kuni 20 kraadi, öösel 5 kraadi madalam. Meie jaoks päris jahedad temperatuurid. Sellist temperatuuri tundsime viimati korra täpselt aasta tagasi Austraalias Esperances.

Esimesel päeval vaatasime niisama Hanois ringi ning panime end kirja kahepäevasele paadituurile Ha Long Baysse. Ilmateate järgi pidi kaks järgmist päeva enam vähem OK olema ning nii see ka oli. Temperatuurid olid jahedad, kuid õnneks ei sadanud vihma.

Ha Long Bay oli koht, kus me tahtsime kindlasti ära käia. Tegemist siis kohaga, kus suured kaljud kerkivad merest välja. Ning selliseid kaljusid on palju palju. Sõitsime kaljude vahel ringi, külastasime suurt koobast, sõime kohalikku Vietnami toitu, sõitsime kajakiga kaljude vahel. Suurema osa ajast aga viibisime tekil ning nautisime vaadet. Paadis oli 15 inimest, rahulik seltskond. Ööbisime laevas privaatses kajutis. Ümber meie oli veel umbes 30 samasugust laevakest. Tuuriga jäime rahule, kuid võinuks veidi soojem olla ning laev võinuks rohkem kaljude vahel tiirutada.

Väiksed paadid sõitsid laevade vahel ringi ning müüsid jooki ja sööki

Ööbimiskoht

Muide, Vietnamis pole ühtegi McDonaldsi pererestorani (vähemalt meie andmetel) ning Facebook on blokeeritud.

22. detsember lendame Bangkoki.

Estraalia

Vaatasime netist TV3 Estraalia saadet. Meie meelest on tegemist väga pealiskaudse saatega. Mingit õiget ülevaadet Austraalia elust sealt ei saa. Saade tundus kuidagi negatiivne. Saate alguses on küll püstitatud küsimused, millele nö mindi vastuseid otsima. Kuid tulemuses on näha vaid pealiskaudsus ja mõttetu iba, mis nii mõndagi esinejat lollist küljest näitab. Jääb tunne, et mindi rohkem nalja tegema.

Vietnam

Balilt lendasime Indoneesia pealinna Jakartasse, et sealt järgmine päev edasi Vietnami suunduda. Sedasi tuli lennupilet odavam. Jakartasse jõudes polnud meil aimugi, millise linnaga tegu on. Eeldasime midagi Bali sarnast - sitt ja laga ning palju väikseid hooneid. Tegelikult on Jakarta näol tegemist ühe maailma suurima linnaga, selle netilehe järgi asub koguni 6ndal kohal. Linn ise oli väga suur, igal pool oli hästi palju kõrghooneid. Kontrastid olid suured. Kui ühes tänavas asus viisakas kõrghoone, siis kõrval tänav oli ehtne agul. Sellisel agulitänaval asus ka meie hotell. Öömaja oli hästi korralik, ilmselt senise reisi korralikum tuba. Ainus asi, mis väga väga häiris oli see, et öösel kell neli algas ümbruskonnas esimene palvus pihta (Jakartas on moslemeid väga palju). See tähendas seda, et kuskil palvemajas hakkas keegi tüüp valjuhääldisse jorisema ning sedasi terve tund aega. Sama jorin toimub ka südapäeval ja õhtul 5-6 paiku. Püüa sedasi magada... Jakartas väga ringi ei käinud. Esiteks ei viitsinud, sest ei teadnud kuhu minnagi. Teiseks oli ilm kehv. Kolmandaks nägime taksoga öömajja sõites päris palju linna:)

Indoneesia lennujaamad on parajad röövlid. Kui riiki sisened, tuleb osta 25 dollarine viisa. Kui teed siselende, siis pead lennujaamale maksma 5 dollarit. Kui aga riigist lahkud, pead maksma 20 dollarit. Arusaamatu, miks neid hindasid pole lennupiletite sisse arvestatud. Jakarta lennujaamas oli kõikide lennufirmade lettidel sama maksu silt.

Ho Chi Minh City
Õhtul jõudsime Vietnami suurimasse linna -Ho Chi Minh City. Varem kandis linn nime Saigon ning paljud kasutavad siiani seda nime. Juba lennujaamast hotelli sõites oli mulje linnast parem kui Balist kahe nädalaga. Võibolla oli asi õhtustes linnatuledes.
Vietnam on hästi vaene riik. Keskmine palk vaid 48 dollarit kuus. Kuid inimesed on ise hästi sõbralikud ja lahked. Happy Hour`il oli baaris õllehind nt 1 dollar 0,5 liitrit. Meie õhtusöök koos kahe õlle ja kahe alkokokteiliga läks maksma 13 dollarit (140EEK).
Öömaja võib leida alates 3 dollarit. Ise ööbime kõigi mugavustega külalistemajas. Inimesed on uskumatult abivalmid ja sõbralikud. Polegi reisi jooksul nii sõbralikke inimesi kohanud. Kõik tehakse ette ja taha ära, kui midagi vaja.
Järgmiseks päevaks organiseerisime endale poolepäevase tuuri (õigemini meile organiseeriti). Külastasime kuulsat Cu Chi sõjatunneleid.

Selliselt on kaablid pandud üle kogu linna

Sõjamuuseumis

Cu Chi tunnelid
Vietnami sõja aeg oligi Saigon ja selle ümbrus tegelikult kõige suurema tule all. Kohalikud ehitasid enese kaitseks metsiku tunnelivõrgustiku. Käisimegi uurimas, mis moodi tol ajal vietnamlaste poolne kaitsetöö toimus, missuguseid relvi kasutati jne. Ja peab ütlema, et üsna omanäolisi lõkse nägime. Kuna kohalik rahvas ei saanud endale uhkeid automaate ja püsse lubada siis paljud relvad valmistati kasutatud relvade (nt pommide, miinide tükid) jääkmete ümbertöötlemisel. Käisime ise ka tunnelis. Ei olnud just meeldivaim kogemus. Palav ja umbne. Teel tunnelitesse külastasime ka käsitöökoda, kus kunstiteoseid valmistasid puuetega inimesed. Vietnamis elab 90 miljonit inimest, kellest 10 miljonit on puudega. Vietnami sõja ajal ameeriklased kasutasid mingeid kemikaale ja kahjuks kemikaalide mõju avaldub alles järgnevatel põlvkondadel. Kuid kunst oli ilus ja üks teos jõudis ka meie kohvrisse.

Siim mahtus ilusti käiku, mis viib tulistamise peidikusse. Augu mõõtmed on pildi pealt näha.

Mekong delta
Tegemist on maailma 10 suurema jõevõrgustikku hulka kuuluva deltaga. Mekong delta läbib 4 riiki Vietnam, Laos, Kamboza ja Hiina. Kahjuks giidi puistatud faktidest enam suurt midagi meeles ei ole. Kuid päev oli tore, sõitsime paadiga mööda jõgede võrgustikku, külastasime ujuvat turgu. Saime teada kuidas valmistatakse riisiveini, riisipaberit, puhutud riisi jne. Ainus häda, mis kipub meie puhkustega kaasas käima on kehv ilm. Õhtupoolikul saime kena sabina vihma endale kraevahele.

Sarnaseid kitsaid maju oli ohtrasti Ho Chi Minhi linnas ka

Paaditäis riisi

Eile aga alustasime teekonda Hanoisse. Sõiduks broneerisime magamisbussi. Ning homme peaksime me Põhja Vietnamis olema. Kuna aega vähe siis vahepeatusi teekonnal Hanoisse me ei tee. Bussis on üle 30 magamiskoha, üsna kitsad kuid vähemalt saab aega pikali veeta ja liikmed ei jää valusaks.

Istekohad tee äärsetes puhkekohtades

Bali ringreis

Peale 3-4 päevast passimist, saabusid 2. detsembri õhtul Balile Urmas ja Katrin. Järgmisel päeval rentisime kamba peale nädalaks auto ning põrutasime linnast välja. Linn otsa nagu ei saanudki, igal pool oli tihe asustus.

Tanah Lot tempel

Veidi teistsugusem tempel, mida me oma reisi ajal külastasime. Lõpuks olid meil kõik templid ühesugused ning igasugune pildistamise ja külastamise huvi kadus ära. Sedasi pidi juhtuma igal pool Aasias.

Kalade spaa

Balil pakutakse päris paljudes kohtades võimalust kogeda kalade massaazi. Pistad jalad akvaariumisse ning väiksed kalad tulevad surnud naharakke sööma. Algul on kõdi, kuid hiljem harjub ära.

Ahvid

Päris mitmes kohas õnnestus meil ahve näha, kes olid mõne pühapaiga (templi) vallutanud. Pealt näha on nad täiesti ohutud, kuid tegelikult näitavad nad ikka hambaid ka. Kui annad väiksemale ahvile banaani ning suurem ahv seda näeb, siis hüppab ta kohe väiksemale kallale. Ahvid on päris targad ka, teavad täpselt, kus inimestel toit olla võib. Neil polnud probleem selga hüpata ning käsi pükste taskusse panna.

Kosed

Balil tahetakse iga tühise atraktsiooni vaatamise eest turistidelt mingisugune summa välja meelitada. Nii oli nt Sing Sing kose juures. Giid pakkus end kaasa ning hinna pärimise peale öeldi, et südametunnistuse järgi. Hiljem kui ringkäik läbi sai ning tasumiseks läks taheti aga viis korda rohkem raha saada, kui me neile pakkusime. Sellises olukorras tuleb neile tuimalt väike summa pihku anda ning ära minna. Koseni viis mägine tee, kus tuli päris palju ronida. Ilma giidita poleks suuremat koske tegelikult üles leidnudki. Teine pilt on aga teisest kose külastusest.


Vulkaan
Nüüd me tegime ikka ajalugu ka. Nimelt ronisime 1800m kõrguse vulkaani otsa, et vaid kraatrit näha. Tee vulkaani jalamile kulges mööda mägesid, üles ja alla. Saime sõita pilvepiiril. Vaata pilti, see ei ole toss vaid pilveke. Igatahes meie vulkaani otsa ronimise alguspunkti jõudes otsisime endale giidi. Nelja tunnine rännak võis alata. Ronisime ligi 800m kõrgemale. Vulkaan, mille kraatrisse me piilusime, kannab nime Mt Batur, ning tegemist on tegelikult aktiivse vulkaaniga, mis viimati näitdas oma võimu aastal 2000. Ettekujutus kraatrist oli ikka hoopis teine. Tegelikult kasvab kraatri seintel ikka mingisugune taimestik. Ettekujutus oli, et kõik on must ja põlenud. Kraatri seintest pressib välja kuuma auru. Seal üleval olevat ka koht, kus saab kivi peal muna praadida. Aur kütab kivid alt poolt kuumaks. Kuid olime kõik liiga väsinud, et veel pool tundi edasi ronida selle küpsetamiskohani.


Sukeldumine

Kui Balile tulla, siis tuleb veesporti ka harrastada. Käisime sukeldumas ja snorgeldamas. Käisime laevavrakki vaatamas. Ilm küll kehv, kuid vraki nägime ära ning hästi hästi palju kalu ka. Sukeldumist tegid Helen ja Urmas kahekesi. Siimule ei pakkunud sukeldumine huvi, kuna Austraalias sai juba käidud.

Elevandid

Õnnestus külasta ka elevantide parki. Nägime väikest showd ning kes tahtis, sai ka elevandisafari võtta.

Kilpkonnad
Ühe tuuri käigus külastasime kilpkonnade saart. Kilpkonni sai ka ise katsuda. Lisaks sai sülle võtta veel suurt iguaani, madu, kotkast. Reisi käigus viidi meid taas kord snorgeldama, kuid turismipiirkonnas oli snorgeldamise koht küll täiesti jama. Nägime veidi kalu ning vetikaid. Jama.

Majutus

Võib leida seinast seina majutust. Kuna pole turismihooaeg, võib leida päris häid kohti väga odava hinna eest. Kuid samas pole kõik kohad hindu alla lasknud. Mida rohkem maksad, seda uhkema elamise saad. Enamus kohtades on alati probleem vannitoa ja WC-ga. Ei ole sooja vett, kehv vee surve, väsinud väljanägemine... Et potile vett peale lasta, pead WC nurgas olevat kopsikut kasutama jne. Vahepeal õnnestus päris korralikes mereäärsetes hotellides ööbida. Pilt ühes söögikohas asuvast WCst.

Söömine

Väljas söömisega võib iga toiduga alt minna. Kõige lihtsam toit omlett serveeriti meile nt pool toorena. Selliseid kehvi näiteid on meil liiga palju. Enamus kohtades on portsjonid väga väiksed, kuid samas mõni koht suudab ka meeldivalt üllatada. Toidu maitsel häda ei ole, leiab midagi igale maitsele. Pigem võib mõnes kohas probleeme valmistada see, et puudub inglise keelne menüü. Lisaks ei räägi enamus teenindajaid väljas pool keskust sõnagi inglise keelt. Kuna on madal hooaeg, siis paljudes kohtades puudusid elementaarsed toiduained ning sageli pidime hoopis mõne muu toidu valima.


Liiklus

Bali liiklust iseloomustab meeletult palju rollereid. Reeglitest väga kinni ei peeta. Punase tulega pannakse vabalt läbi. Tee peal möödutakse sinust mõlemalt poolt. Tihti on olukordi, kus kahe realine tee on muudetud nelja realiseks. Teed on siin väga kitsad ja käänulised. Samas tundub, et liiklus toimib. Suuri ummikuid ja passimisi pole. Tempo on väga aeglane. Kui keegi sinust mööduda tahab, siis lastakse märguandeks signaali, sest peeglitesse ei jõua siin keegi vaadata, kuna liiklus on nii tihe. Linnast väljas liigud 50-60ga. Linnas sees liigud aga poole aeglasemalt. Turistidele teeb liiklemise keeruliseks teeviitade vähesus. Kui mõne sildi leiadki, siis enamasti on see võssa kasvanud ning silt jääb loetamatuks. Autojuhtideks olid meil Siim ja Urmas. Pealt näha on liiklus suhteliselt hull, kuid tegelikult harjub sõitmisega ruttu ära.

Kohalik elu

Bali peaks olema üks maailma ihaldatumaid sihtpunkte, kuhu kõik unistavad tulla. Enne Balile tulekut oli ettekujutus ka pisikesest paradiisisaarest. Palmid, rand, soe vesi. Kaunis ja puhas ümbrus. Sellist Balit näeb vaid kuurortis istudes, tegelik elu on hoopis teine. Saabudes saime täieliku kultuurishoki. Rämps igal pool vedelemas. Hügieenist ei teata vist midagi. Siin on usk väga tähtsal kohal. Enamus on hindud, ning piskiesi altareid ja pühamuid on terve saareke täis. Korrapäraselt iga päev toimuvad palvused. Pered elavad väga pisikestes onnides. Eriti uskumatu oli vaatepilt mägedes. kus maja oli sama suur kui mu magamistuba Eestis. Ning seal elatakse ikka terve perega, lisaks veel lehm või kanad. Kuid suurem jagu balilastel on vähemalt kolm tehnikasaavutust olemas. Telekas, mobiil ja roller. Ja rolleriga veetakse kõike. See on uskumatu mida suudetakse ühe väikse kaherattalise peale mahutada.

Indoneesia (sh Bali) on suhteliselt vaene riik. Kuus teenib siin umbes 2000 krooni. Austraaliast otse siia puhkama tulla on üliodav. Bensiiniliiter on 6 eek, restoranitoidud 50 eek, massaazh 100 eek tund, keskpärane hotellituba 350 eek jne.

Kui otse Eestist Balile tulla, siis jääks puhkusega ilmselt enam rahule. Siis naudid rohkem sooja ilma ka. Meie tulime aga soojast Austraaliast, kus kõik väldivad palava päikse käes olemist. Olime Austraalias näinud varem palju ilusaid randu, mägesid, koskesid. Kõike seda arvesse võttes, ei jätnud Bali meile kellelegi erilist muljet. Väga ülepaisutatud koht. Turistidele on mõeldud vaid väga väike osa Bali saarest. Piisab kui võtad ühte kohta hotelli ning kui Bali väheseid vaatamisväärsusi näha tahad, siis lihtsam on tuur osta. Autoga sõitmine ning kõige nägemine pole Aasia riikides vist eriti mõtekas tegevus. Vähemalt edaspidi elame me rohkem turistidele mõeldud piirkondades ning kasutame turismibüroode teenuseid.
11. detsembril lendame pealinna Jakartasse ning seejärel võtame suuna uude riiki, esimeseks peatuspaigaks jääb Ho Chi Minh.