Balilt lendasime Indoneesia pealinna Jakartasse, et sealt järgmine päev edasi Vietnami suunduda. Sedasi tuli lennupilet odavam. Jakartasse jõudes polnud meil aimugi, millise linnaga tegu on. Eeldasime midagi Bali sarnast - sitt ja laga ning palju väikseid hooneid. Tegelikult on Jakarta näol tegemist ühe maailma suurima linnaga, selle netilehe järgi asub koguni 6ndal kohal. Linn ise oli väga suur, igal pool oli hästi palju kõrghooneid. Kontrastid olid suured. Kui ühes tänavas asus viisakas kõrghoone, siis kõrval tänav oli ehtne agul. Sellisel agulitänaval asus ka meie hotell. Öömaja oli hästi korralik, ilmselt senise reisi korralikum tuba. Ainus asi, mis väga väga häiris oli see, et öösel kell neli algas ümbruskonnas esimene palvus pihta (Jakartas on moslemeid väga palju). See tähendas seda, et kuskil palvemajas hakkas keegi tüüp valjuhääldisse jorisema ning sedasi terve tund aega. Sama jorin toimub ka südapäeval ja õhtul 5-6 paiku. Püüa sedasi magada... Jakartas väga ringi ei käinud. Esiteks ei viitsinud, sest ei teadnud kuhu minnagi. Teiseks oli ilm kehv. Kolmandaks nägime taksoga öömajja sõites päris palju linna:)
Indoneesia lennujaamad on parajad röövlid. Kui riiki sisened, tuleb osta 25 dollarine viisa. Kui teed siselende, siis pead lennujaamale maksma 5 dollarit. Kui aga riigist lahkud, pead maksma 20 dollarit. Arusaamatu, miks neid hindasid pole lennupiletite sisse arvestatud. Jakarta lennujaamas oli kõikide lennufirmade lettidel sama maksu silt.
Ho Chi Minh City
Õhtul jõudsime Vietnami suurimasse linna -Ho Chi Minh City. Varem kandis linn nime Saigon ning paljud kasutavad siiani seda nime. Juba lennujaamast hotelli sõites oli mulje linnast parem kui Balist kahe nädalaga. Võibolla oli asi õhtustes linnatuledes.
Vietnam on hästi vaene riik. Keskmine palk vaid 48 dollarit kuus. Kuid inimesed on ise hästi sõbralikud ja lahked. Happy Hour`il oli baaris õllehind nt 1 dollar 0,5 liitrit. Meie õhtusöök koos kahe õlle ja kahe alkokokteiliga läks maksma 13 dollarit (140EEK).
Öömaja võib leida alates 3 dollarit. Ise ööbime kõigi mugavustega külalistemajas. Inimesed on uskumatult abivalmid ja sõbralikud. Polegi reisi jooksul nii sõbralikke inimesi kohanud. Kõik tehakse ette ja taha ära, kui midagi vaja.
Järgmiseks päevaks organiseerisime endale poolepäevase tuuri (õigemini meile organiseeriti). Külastasime kuulsat Cu Chi sõjatunneleid.
Selliselt on kaablid pandud üle kogu linna
Sõjamuuseumis
Cu Chi tunnelid
Vietnami sõja aeg oligi Saigon ja selle ümbrus tegelikult kõige suurema tule all. Kohalikud ehitasid enese kaitseks metsiku tunnelivõrgustiku. Käisimegi uurimas, mis moodi tol ajal vietnamlaste poolne kaitsetöö toimus, missuguseid relvi kasutati jne. Ja peab ütlema, et üsna omanäolisi lõkse nägime. Kuna kohalik rahvas ei saanud endale uhkeid automaate ja püsse lubada siis paljud relvad valmistati kasutatud relvade (nt pommide, miinide tükid) jääkmete ümbertöötlemisel. Käisime ise ka tunnelis. Ei olnud just meeldivaim kogemus. Palav ja umbne. Teel tunnelitesse külastasime ka käsitöökoda, kus kunstiteoseid valmistasid puuetega inimesed. Vietnamis elab 90 miljonit inimest, kellest 10 miljonit on puudega. Vietnami sõja ajal ameeriklased kasutasid mingeid kemikaale ja kahjuks kemikaalide mõju avaldub alles järgnevatel põlvkondadel. Kuid kunst oli ilus ja üks teos jõudis ka meie kohvrisse.
Siim mahtus ilusti käiku, mis viib tulistamise peidikusse. Augu mõõtmed on pildi pealt näha.
Mekong delta
Tegemist on maailma 10 suurema jõevõrgustikku hulka kuuluva deltaga. Mekong delta läbib 4 riiki Vietnam, Laos, Kamboza ja Hiina. Kahjuks giidi puistatud faktidest enam suurt midagi meeles ei ole. Kuid päev oli tore, sõitsime paadiga mööda jõgede võrgustikku, külastasime ujuvat turgu. Saime teada kuidas valmistatakse riisiveini, riisipaberit, puhutud riisi jne. Ainus häda, mis kipub meie puhkustega kaasas käima on kehv ilm. Õhtupoolikul saime kena sabina vihma endale kraevahele.
Sarnaseid kitsaid maju oli ohtrasti Ho Chi Minhi linnas ka
Paaditäis riisi
Eile aga alustasime teekonda Hanoisse. Sõiduks broneerisime magamisbussi. Ning homme peaksime me Põhja Vietnamis olema. Kuna aega vähe siis vahepeatusi teekonnal Hanoisse me ei tee. Bussis on üle 30 magamiskoha, üsna kitsad kuid vähemalt saab aega pikali veeta ja liikmed ei jää valusaks.
Istekohad tee äärsetes puhkekohtades
Õhtul jõudsime Vietnami suurimasse linna -Ho Chi Minh City. Varem kandis linn nime Saigon ning paljud kasutavad siiani seda nime. Juba lennujaamast hotelli sõites oli mulje linnast parem kui Balist kahe nädalaga. Võibolla oli asi õhtustes linnatuledes.
Vietnam on hästi vaene riik. Keskmine palk vaid 48 dollarit kuus. Kuid inimesed on ise hästi sõbralikud ja lahked. Happy Hour`il oli baaris õllehind nt 1 dollar 0,5 liitrit. Meie õhtusöök koos kahe õlle ja kahe alkokokteiliga läks maksma 13 dollarit (140EEK).
Öömaja võib leida alates 3 dollarit. Ise ööbime kõigi mugavustega külalistemajas. Inimesed on uskumatult abivalmid ja sõbralikud. Polegi reisi jooksul nii sõbralikke inimesi kohanud. Kõik tehakse ette ja taha ära, kui midagi vaja.
Järgmiseks päevaks organiseerisime endale poolepäevase tuuri (õigemini meile organiseeriti). Külastasime kuulsat Cu Chi sõjatunneleid.
Selliselt on kaablid pandud üle kogu linna
SõjamuuseumisCu Chi tunnelid
Vietnami sõja aeg oligi Saigon ja selle ümbrus tegelikult kõige suurema tule all. Kohalikud ehitasid enese kaitseks metsiku tunnelivõrgustiku. Käisimegi uurimas, mis moodi tol ajal vietnamlaste poolne kaitsetöö toimus, missuguseid relvi kasutati jne. Ja peab ütlema, et üsna omanäolisi lõkse nägime. Kuna kohalik rahvas ei saanud endale uhkeid automaate ja püsse lubada siis paljud relvad valmistati kasutatud relvade (nt pommide, miinide tükid) jääkmete ümbertöötlemisel. Käisime ise ka tunnelis. Ei olnud just meeldivaim kogemus. Palav ja umbne. Teel tunnelitesse külastasime ka käsitöökoda, kus kunstiteoseid valmistasid puuetega inimesed. Vietnamis elab 90 miljonit inimest, kellest 10 miljonit on puudega. Vietnami sõja ajal ameeriklased kasutasid mingeid kemikaale ja kahjuks kemikaalide mõju avaldub alles järgnevatel põlvkondadel. Kuid kunst oli ilus ja üks teos jõudis ka meie kohvrisse.
Siim mahtus ilusti käiku, mis viib tulistamise peidikusse. Augu mõõtmed on pildi pealt näha.Mekong delta
Tegemist on maailma 10 suurema jõevõrgustikku hulka kuuluva deltaga. Mekong delta läbib 4 riiki Vietnam, Laos, Kamboza ja Hiina. Kahjuks giidi puistatud faktidest enam suurt midagi meeles ei ole. Kuid päev oli tore, sõitsime paadiga mööda jõgede võrgustikku, külastasime ujuvat turgu. Saime teada kuidas valmistatakse riisiveini, riisipaberit, puhutud riisi jne. Ainus häda, mis kipub meie puhkustega kaasas käima on kehv ilm. Õhtupoolikul saime kena sabina vihma endale kraevahele.
Sarnaseid kitsaid maju oli ohtrasti Ho Chi Minhi linnas ka
Paaditäis riisi
Eile aga alustasime teekonda Hanoisse. Sõiduks broneerisime magamisbussi. Ning homme peaksime me Põhja Vietnamis olema. Kuna aega vähe siis vahepeatusi teekonnal Hanoisse me ei tee. Bussis on üle 30 magamiskoha, üsna kitsad kuid vähemalt saab aega pikali veeta ja liikmed ei jää valusaks.
Istekohad tee äärsetes puhkekohtades
6 comments:
Päris põnev :) Näete ikka igasugu imeasju kogu oma reisi jooksul.
Kliima parem kui Austraalias?
Vietnamis pidi kogu piirkonna parim toit olema. Alati värske ja hästi tehtud.
Põnev tõesti! Aga selleks peab peenike poiss olema, et sinna peidikusse mahtuda ;)
Mõnikord võib ju vihma ka sadada, ei pea ju ainult lumi olema ;)
Vietnam - see on idamaade pärl, nautige aga.
Silvi
Kliimast lähemalt järgmises postituses nii paari päeva pärast :)
Vietnami tahaks ise ka.... :P
Post a Comment