It´s Mango time!

Vahepeal on muutunud niipalju, et elame terve hulga uute inimestega koos oma majakeses. Seltskond on päris kirju, aga tasavägine:) 5 eestlast, 5 uus-meremaalast, 1 prantslane, 1 austraalane, 1 kanadalanna ja 6 sakslast. Seltskond on päris tore ja üleüldiselt on meie õhtud ja nädalavahetused palju mitmekesisemad olnud. Esimesel nädalavahetusel tegime juba pisikese reisi ujumiskohta Berry Springsi ja nüüd sel nädalavahetusel ilmselt kordame seda.

Töö juures on muutunud niipalju, et bye bye carambolad ja welcome mangoes. Ühesõnaga põhirõhk on mangodel. Esmaspäev ja teisipäev möödusid koolitusega. Terve päev õpetati kuidas mangosid korjata. Iseenesest midagi rasket ei ole, ainult palav. Ja ettevaatlik tuleb olla mango mahlaga mis on happeline ning võib põhjustada alergia. Minu päevad mööduvad pakkimiskuuris. Hetkel veel väga kiire ei ole, oleme alustanud peale lõunat. Aga see tähendab ka, et meil vähem töötunde. Järgmise nädalaga peaks asi paika loksuma ja hommikuti peaks olema puude istutamine uuele põllule, nii et jälle peaks olema normaalses koguses töötunde.

Toredaid ja vähem toredaid juhtumisi eelmisel nädalal:

Nimelt meie farmi manager Martina sai hooaja kolmandal päeval ussi käest salvata ja veetis terve esimese aktiivse mangokorjamise päeva haiglas. Kõikidel oli hommikul ohhetus ja ahhetus huutel, et ei ole võimalik. Kogu vastutus jäi Franki õlgadele kes vaatab mangokorjamismasinate järgi põllu peal. Üks meeskond kuhu kuulub 2 eestlast Helerin ja Tarvo, prantslane Anthony ning sakslane Alex suutsid oma mangomasinga puu otsa sõita. Masinaga midagi ei juhtunud aga puu sai viga. Nimelt ei ole mangomasinal pidureid ning nad sõitsid mäest alla. Ja piduriks oli valida kas veetorud või puu ning otsus oli puu. Õige otsus, veetoru parandamine oleks palju aega võtnud, aga 20000 puu hulgast üks puu kaotada on odavam.Maha sõidetud puu

Siim sai aga endale uue uhke ameti nimega mangomachine supervisor. Siim on boss meil nüüd, tema ülesanne on juhtida mangomasina meeskonda ja masinat nimega Big Bird. Kokku saab olema 6 supervisorit kuuel masinal. Kõikide masinate maksimaalne kiirus on 4-5 kmh.

Siimu uus tööriist Big Bird

Eelmisel nädalavahetuel käisime linnas ja saime kokku vana tuttava reisiseltskonna Ave, Siimu ja Stinaga. Nad on teel Queenslandi idakaldal ja Darwin oli selline pisike vahepeatus. Muljetasime ja jutustasime vahepeal toimunust Darwini sadama vabaõhu "restoranis". Ikka neli kuud juba meil möödas Broomest lahkumisest. Teised läksid hiljem peole aga me Siimuga tagasi koju, plätadega poleks meid nagunii klubisse lastud.

Meie töönädal

Esmaspäeval korjasime tähtvilju. Nägime võrgus esimest korda 3,5 kuu jooksul madu. Helen tahtis, et ma ulataksin talle kõrgemal kasvavad tähtviljad. Hakkasin kätt üles tõstma, kui märkasin, et sama oksa peal on poole meetrine madu. Rohkem ma Helenit enam ei aita.

Teisipäeval korjasime tähtvilju. Helen hakkas suurt tähtvilja noppima, kui märkas selle vilja taga magavat nahkhiirt. Kunagi varem pole me võrgus nahkhiiri näinud.

Kolmapäeval tegelesime tähtviljapuude okste kärpimisega. Hakkasin ühel puul tüve peal olevaid oksi lõikama ja ronisin selleks puu alla. Lükkasin oksad ja seal ta oligi. Juba teine madu sel nädalal.

Neljapäeval tegelisime ikka okste kärpimisega. Seekord õnnestus näha kahte nahkhiirt. Üks neist lendas puu pügamise ajal minema, teine jäi sinna edasi magama. Pilt õnnestus ka teha.
Hiljem samal päeval kontrollisime ühel mangopõllul, kas vihmutid töötavad. Kolm kuud tagasi veetsime pikki päevi seal põllul. Tookord me ei näinud peale känguru kedagi. Seekord õnnestus meil näha madu, pooleteise meetri pikkune. Madu ehmatas, kui me temast mööda sõitsime ja tõstis enda pool keha üles ja ronis puu otsa.

Reedel tegelesime ikka okste kärpimisega. Seekord me kedagi võrgus ei näinud. Küll aga nägime oksi ära viies kuivanud madu.


Rahvas peaks meie farmi tulema 18ndal septembril. Oodata on ka juurde ühte eestlast. Täna saime teada oma kindlad tööülesanded mango hooajal. Helen hakkab pakkima kuuris ja mina olen mangokorjamismasinajuht.

Väike nahkhiir

Okste kärpimine suruõhukääridega. Oranz kast on Helenile jalgade pikenduseks :)

Meie kompressori mudel, kui "kedagi" peaks huvitama

Olen nüüd traktorist. Kokku olen siin farmis juba 9 erinevat masinat juhtinud.

Ja kõvasti juurde ka võtnud :)

Helen istus koorma otsas ja aina pildistas

Suur uudis
Meie kõige suurem uudis on aga see, et meil sadas vihma. Ja veel mitu korda. Me pole vihma viis kuud näinud. Viimati nägime vihma Broome's märtsi lõpus. Vihmasadu, mis meid külastas oli päris korralik. Tunni ajaga sadas 40mm vihma.
Siin hakkab vaikselt märg hooaeg pihta. Hetke hooaega nimetatakse build up seasoniks, ehk siis ülemineku hooajaks. Tööd on viimastel päevadel väga hea olnud teha. Ilm enamasti nüüd pilves olnud, kerge tuul ning pole üldse palav. Kuigi temperatuur on jätkuvalt 33 kraadi kandis.

Juba järgmisel päeval hakkas muru igal pool tärkama. Varsti peaks siin kandis päris roheliseks minema.

2 nädalat veel...

ja siis hakkab siin farmis mangohooaeg pihta. Esimene korjamispäev on 21.september ning viimane 27. november. Kõik see aeg peaks meil farmitöödega kiire-kiire olema - 6 päevased töönädalad, 10-11 tunnised päevad.

Hetkel aga tegeleme endiselt tähtviljade korjamisega. See nädal oli viimane suure saagiga nädal, järgmisest nädalast hakkame viljadega järjest vähem tegelema, kuna nende hooaeg hakkab läbi saama. Tavaliselt annavad puud kõva saaki 8 nädalat, see aasta on puud üle kolme kuu saaki andnud.

Vahepeal oleme Heleniga mangopuid väetanud. Üks sõidab väikse traktoriga ning teine kõrval viskab puude alla väetist. Farmis on 20 000 puud, mis tuli kõik ära väetada.

Farmi omanikud ostsid uue maatüki, kuhu peaks tulema uus mangopõld. Uue põlluga tuli mul ka uusi tööülesandeid. Tee ehitamiseks pidin mitu päeva järjest vaid autoga sõitma. Pidin teeehitajaid veega varustama.

Traktori varustamine veega. Traktor oli liiga aeglane, et edasi-tagasi vett toomas käia. Seega pidin Land Cruiseriga ringi tiirutama.

Vee peale võtmine

Samal ajal pidi Helen võrgus tähtvilju korjama. Ilmad olid tol päeval eriti kuumad ka.

Kui tee valmis sai, siis saadeti meid Deaniga ühte teise farmi, kust pidime 5500 istikut võtma. Istikud pidime panema nendesse sinistesse kastidesse, mis selle auto peal. Selle autoga pidin üle 30 km sõitma, kaasaarvatud siinsel põhimaantel, kus kiiruspiirang 130kmh. Päris kõrge koorem oli.

selline on hetkel põld, kuhu peaks tulema need uued puud.

Istanduses kõik töötajad hoiatasid, et me näeme seal väga palju madusid. Kui kohalikud ütlevad juba, et on palju madusid, siis meile tähendab see, et peaks olema väga väga palju madusid. Õnneks ühtegi madu me ei näinud, kuigi tingimused olid madudele ideaalsed. Ju siis tegime me istikuid valides piisavalt müra ning peletasime kõik maod eemale.

Maod
Madudest rääkides, siis üleeile pidi üks meie töökaaslane oma pojaga öösel kell kolm haiglasse sõitma. Nimelt oli poja voodisse agressiivne madu roomanud ning poega salvanud. Õnneks polnud madu mürgine ning tüüp pidi vaid 24h haiglas olema.

Sama töökaaslane teadis rääkida, et paar aastat tagasi oli tema sõbral lemmikloomaks hiir, keda ta armastas kogu aeg kaasas tassida. Ükskord kämpima minnes jäi ta magama nii, et pani hiire rinnataskusse ning käe jättis rinnale. Hommikul ärgates ei tundnud mees enam oma kätt. Nimelt oli madu hiire ja käe alla kugistanud.
Nädal tagasi sai keegi siin kandis 4 päeva jooksul kaks korda ninasse salvata. Ei tea kuidas see võimalik on.
Selle nädala lehe esiuudis on selline, et keegi leidis oma WC potist 3,5m mao :)