Teekond jätkub

Peale lahkumist Cairnsist võtsime suuna tagasi lõuna poole. Ega me selle päeva jooksul midagi väga korda ei jõudnudki saata. Esimeseks kohaks oli järjekordne kose külastus. Seekord siis nimeks Josephine. Jalutasime veel veidike ringi ning autosse naastes toksisime oma uhiuude GPS-ssi sisse uue sihtkoha Mena Creek. Seal asub üks kuulus park nimega Paronella. Austraalia mõistes on pargil märkimisväärne ajalugu. Nimelt oli Hispaaniast pärist Jose´l unistus. Ja unistuseks oli ehitada loss. Ning peale mõningat rändamist Austraalias leidis ta ka sobiva koha Mena Creeki kose lähedusse. Lossi ehitusega tehti algust 1930 aastal. Ning Jose loodud ja ehitatud park kujunes ümbruskonnas tähtsaks vabaaja veetmise paigaks. Nimelt oli siin ujumiskohad, kohvik, tenniseväljaks, kino, teater...ja mida iganes. Pargis on tohutult erinevaid taimi ja puid ning jõgi on kalu täis. Park on üle elanud mitmeid looduskatastroofe, üleujutusi kuid pargi praegused omanikud on näinud palju vaeva, ja teinud palju uurimustööd, et taastada see õhkkond mis siin võis valitseda 30ndatel aastatel. Käisime ise päeval omapead pargis ringi ning õhtul ühinesime giidiga kelleks oli pargi praegune omanik. Igatahes öises valguses nägi park veelgi huvitavam välja kui päevavalguses.

hommikul tegime pannkooke

Teekond viis Mission Beach´ile


Peale pargist lahkumist hoidsime ikka suunda lõuna poole. Mission Beachi silti nähes otsustas Siim sinna lihtsalt sisse keerata ning tegemist on tõeti väga ilusa rannaga. Palmipuud rannas, valge liiv, kuid ujuda kahjuks tohib vaid piiratud aladel kuhu on võrk ümber tõmmatud. Randa maandusid langevarjurid. Äkki läheme ka kunagi hüppama, aga otsustasime, et mitte selle reisimise perioodi ajal. Mission Beachil oli esialgne plaan vaid ujumas käia. Aga millegi pärast sai ühest tunnist 3 tundi. Loomulikult ei kasutanud ma ka seekord päiksekreemi, praegu seega pean toime tulema veidi valusate õlgade ja seljaga. Siimul vaid nina punane:D


Wallaman Falls


Õhtul jõudsime aga Wallaman Falls´i juurde. Tegemist on Austraalia kõige kõrgema kosega, kus vesi langeb alla 268 meetri kõrguselt. Ning vaade kosele ning orule on võimas. Võrreldes teiste koskedega võib eelmisi lihtsalt jugadeks pidada. See oli tõeline kosk. Võrdlust välja kannatab võibolla vaid Barron Falls, mida käisime enne Cairnsi jõudmist vaatamas. Ööbisime joa juures.

Koseni viis kõige järsem tee, mida me Austraalias sõitnud oleme. 8km ainult ülesmäge, pimekurv pimeda kurvi otsas, kitsas tee, lisaks palju auke... Lubatud kiirus 60-80kmh, aga meie sõitsime enamuse aja 30-40ga. Isegi meie kiirusega tundus see kohati ohtlik. Alla oleks hea olnud sõita, kui teaks, et keegi sulle vastu ei sõida. Park on vihma hooajal ilmselt suletud, kuna tee on väga ohtlik. Samas õnnestus näha ka väga ainulaadset vaatepilti. Kui me kose juurest tagasi sõitsime, hüppasid meile tee peale kaks kängurut - ema ja poeg. Jäid tee peale seisma ja vaatasid meile korra otsa. Seejärel hüppas poeg pea ees ema kukrusse ning ema hüppas tee pealt ära, poja jalad lehvisid kotist välja.

Hommikul alustasime sõitu Townswille poole, kus oli plaan saada kokku Triinu ja tema musiga:). Townswilles käisime mäe otsas linna vaadet vaatamas ning hiljem käisime Triinu ja Ronaldiga ujumas. Hetkel ööbime Ayr´is ning homne plaan näeb ette kohtumist Stinaga Bowenis.

Järgmiste kirjutamisteni!

Queenslandi märjad vaatamisväärsused

Panoraam ühe suvalise mäe otsast

Peale Cardwellist lahkumist võtsime suuna veidi sisemaale Athertoni peale, kus me pidime kokku saama Ave ja Siimuga. Tee peal külastasime nii palju kosekesi, kui meil ette jäi. Nägime umbes 6 koske ära. Hetkel alles vihmahooaeg algamas, seetõttu on veejoad veel veidi väiksed. Võrdluseks on all pool toodud ära üks pilt.
Maastik, mida me läbisime oli väga mägine, käänulised teed, tihti peale kiirusepiirang 40-60kmh. Kõik ümber ringi roheline. Hoopis teistsugune Austraalia kui me varem näinud oleme. Läbisime ka mõned vihmametsa jalutusrajad. Lisaks käisime üht kraatrit vaatamas, mis on tekkinud vulkaani purske tagajärjel. Sügavust on üle 100m, ja kraatri lõppu ei teatagi. Joonise peal oli pandud sügavuse kohta vaid küsimärk.
Õhtul saime kokku Ave ja Siimuga ning Kelini ja Mikuga. Kõik siis tuttavad Broome'i ajast.
Järgmisel hommikul kui ärkasime oli ilm väga vihmane. Algul plaanisime seal piirkonnas veel veidi ringi vaadata, kuid vihm sundis meid Cairnsi sõitma. Vahepeal käisme veel ühe kose juures, mis oli eelnevatest kõige võimsam. Cairnsi jõudsime peale lõunat. Linn ise on Darwini suurune. Asub ookeani ääres, kesklinn on väga hubane ning ranniku äärne esplanaad on väga korralik, seal asub ka laguun, kus saab ujuda. Siinses ookeanis ujuda muide ei tohigi. Krokodill võib su lihtsalt ära süüa. Või siis või jellyfishilt kõrvetada saada ja haiglasse sattuda. Cairnsis käisime ka öömarketil, kus igast träni ja sai palju süüa.

Murray kosk

Ellinjaa kosk

Zillie kosk

Millaa Millaa kosk

Milla

Dinner kosk

Diatreme kraater. Päris sügav auk.

Barron kosk praegusel aastaajal

Barron kosk vihmahooajal. Päris suur veetaseme vahe...

Sedasi sõitsime ühe teelõigu peal 13km. Muideks Austraalias on ka liiklus parempoolne :)

Suur Vallrahu

Täna käisime maailma suurimal korallrahul sukeldumas. Suur Vallrahu koosneb 2900 rahust ja 900 saarest ning on üle 2600km pikk, pindala 344 000 ruutkilomeetrit (seega ligi 8 korda suurem kui Eesti). Internetist leiad siit pilte, ise me korallidest pilte ei teinud, kuna pole veealust kaamerat.

Hommikul kui ärkasime, hakkas hoovihma sadama. Paistis, et meie sukeldumisest äkki ei tulegi midagi välja ilma tõttu. Aga tavaliselt rannikul sajab ning korallrahul paistab päike. Lootsime, et ka seekord on nii. Oligi. Meie reisikorraldajaks oli TUSA5 meeskond. Väljusime sadamast kell 8, sõitsime korallrahule 1,5 tundi. Selle aja jooksul toimus sukeldumis- ja snorgeldamisekoolitus. Esmalt käisime snorgeldamas. Olime keset suurt ookeani, maismaad polnud juba ammu näha. Seejärel tuli meie kord balloonid selga panna ja sukelduma minna. Iseseisvalt sukeldumiseks peab olema vastav luba, meie käisime seega koos instruktoriga vee all. Meie meeskond tegutses väga asjalikult ning inimestega suheldi personaalselt. Kõige ebameeldivam asi, mis sukeldumisega kaasneb on rõhu tõttu tingitud kõrvavalu. Minul (Siim) seda ei tekkinud seekord üldse, Helen pidi peale teist sukeldumist veel kord pinnale tõusma, kuna kõrvad hakkasid tunda andma. Võrreldes Egiptuses sukeldumisega oli see paat tunduvalt asjatundlikum. Korallid olid võimsamad ja suuremad. Vee all me haisid ei näinud, üks sukeldumis instruktor ütles naljaga pooleks, et ilmselt on krokodillid nad kõik ära söönud. Koralle oli igasuguseid ning kalu igat värvi ja igas suuruses. Kalapoeg Nemo nägime ka ära. Seejärel sõitsime järgmisesse sukeldumiskohta, kus me pool tundi snorgeldasime. Kell 4 õhtul jõudsime sadamasse tagasi. Kokku olime 5 tundi korallrahul. Reis maksis rohkem kui teistel pakkujatel, kuid inimesi oli vähem ning kõigiga tegeleti personaalselt, polnud tempot ja taga kiirustamist. Firma valisime hosteli adminni soovituse järgi, kes on ise hull sukelduja.

Edasi ja tagasi

Laupäeva hommikul alustasime sõitu ida-ranniku suunas. Sõit just hästi ei alanud. Sõitsime üle 100km ja siis 100km tagasi Alice Springsi. Nimelt läks meil rehv katki. Panime küll varurehvi alla, kuid see oli suht jamas seisukorras ning otsustasime, et targem on tagasi sõita ning uued rehvid osta. Edasi ei riskeerinud sõita, sest järgmine linn oli 400km kaugusel. Lisaks oli laupäev ning seal järgmises linnas oleks kõik remondi töökojad nädalavahetusel kinni olnud.
Tagasi Alice Springi jõudes tuli välja, et ka siin sulgevad nad töökojad laupäeval päris vara. Õnneks õnnestus ühte töökotta jõuda veidi enne sulgemist. Ostsimegi 2 uut rehvi ning jätkasime hommikul alustatud sõitu.

Kõige pikem bensiinijaamata vahemaa põhimaantel oli 260km. Ühe kruusatee otsa peal näitas silt, et 500km bensiini pole.

Queensland
3 päeva sõitu ja jõudsimegi lõpuks idakaldale ookeani äärde. Kokku võttis 9 päeva aega, et Darwinist Townsville jõuda. Selleks kulus meil veidi üle 5000km, üks rehv, 3 lindu. Piiri ületusega muutus niipalju, et enam ei olegi kaardil olev kohanimi vaid roadhouse, vaid seal tegelikult ka eksisteerib elu :)

Idakallas

Hetkel oleme väikeses linnas nimega Cardwell, mis asub Townsville'st veidi põhja pool. Kõik see ala on siin hästi mägine ja roheline. Rohelust pole me Austraalias näinud juba veebruarist saati. Seega oli juba ka aeg... Homme sõidame edasi veidi põhja poole.

senine teekond

Alice Springs

Alice Springs on kindlasti kõige populaarsem nn tagamaa, mida Austraalias on võimalik külastada. Asub ta kesest suurt mandrit, ümbritsetuna kõrbest ja Macdonnelli mäeahelikust. Meie esimene mulje linnast oli igati positiivne. Kujutasime ette lihtsalt, et Alice on tavaline ja tüüpiline sisemaa linnake. Aga tegelikult on Alice päris omapärane. Esimese jalutuskäigu linnas tegime teisipäeva hommikul, enne teekonda Uluru suunas. Külastasiem peatänavat Todd Mall´i kus esimese asjana tervitas meid üks aborigeen oma lauluga Alice Springsist ning laulis kui tore koht see on.
Neljapäeva pärastlõunal saabusime tagasi Alice Springsi ning otsustasime suurema avastamistuuri jätta reedese päeva peale.
Alice avastamine algas meil Anzac´i mäe otsast, kus on võimalus näha tervet linna panoraamina. Ning tõesti koht on väike. Peale seda otsustasime käia linnast väljas olevas Macdonnelli rahvuspargis ja uurida milline on Simpson Cap. Oleme vist neid mäekesi ja kaljulõhesid juba vist liiga palju näinud, nii et kahjuks erilist muljet kohast ei jäänud. Samas kujutan ette, et varahommikusel ajal või õhtusel ajal oleks olnud kuulda rohkem linnulaulu ja elu ümberringi. Koht oli aga väga vaikne.

Tagasi linna jõudes lappasime veelkord oma Alice infolehekesed läbi ja otsustasime end seekord rohkem kultuurilise poole pealt harida. Jalutasime taas kord peatänavale ning külastasime päris mitut aborigeeni kunstigaleriid. Vaatasime hindu ka kuna ammune plaan oli soetada midagi päris kohalikku. Meie maali ost aga lõppes huvitavalt, ostsime maali hoopis tänava pealt ühelt aborigeenimehekeselt kolm korda odavamalt kui galeriist oleks sama suurusega maali saanud. Vana tahtis vaid 50 dollarit. Ning tänu punktimaali kursusele teame ka mida ta maalil olevad sümbolid tähendavad. Nimelt on pildil tema ja ta pere.

Edasine teekond viis meid didgeridoo maailma. Võtsime osa tasuta didgeridoo mängimise õpitoast/töötoast, kus õpetati meid pillile häält sisse saama. Päris huvitav kogemus. Ja uskuge või mitte, ei ole see mitte nii lihtne. Kes sattumas Alice´sse ja tahab ka õpitoast osa saada siis see toimub esmaspäevast reedeni ja alati kell 2.30. Peale kiirkursust oli ikka kange kiusatus endale ka see pill ära osta. Leidsime isegi päris aktsepteeritava hinnaga pilli, aga kaine mõistus jäi peale. Ei oleks meil ilmselt midagi selle pilliga peale hakata ja mängijaid meist siiski ilmselt ei saaks. Ja samas Eestisse pilli toimetamine oleks ka omamoodi pähkel.


Homme hommikul alustame sõitu Queenslandi suunas. Nii, et uute postitusteni!

Uluru-Kata Tjuta rahvuspark

Teisipäeva hommikul alustasime Alice Springsist sõitu Uluru poole, mis asub umbes 450km kaugusel. Uluru ja Kata Tjuta asuvad rahvuspargis ning rahvuspargi sees ööbida ei saa. 10km enne rahvusparki asub turistidele mõeldud linnak, kus on poed, infokeskus, hotellid, karavanpark, bensiinijaam, autoremont jne. Meie seadsime end kaheks ööks sisse karavanparki ja ööbisime telgis. Päeval oli 41kraadi ning öine kõige madalam temperatuur oli 24 kraadi. Enne õhtusele kaamlisõidule minemist käisime basseinist ka läbi. Välja tulles hakkas isegi selles kuumuses täitsa külm...

Kaamlisõit
Meid korjati karavanpargist peale ja sõidutati kaamlifarmi. Sealsetel töötajatel oli meie grupiga kiire-kiire, sest anti hoiatus äikesetormile (mis kohale ei jõudnudki). Üks töötaja läks kogu aeg närvi, kui jaapanlased ei saanud aru, kuidas õigesti kaamli selga istuda. Hiljem kaamli seljast maha tulles närvitses taas pea kõikidega... Kaamlisõit ise hakkas veidi enne päikseloojangut. Ratsutasime ühe küüruliste kaamlitega Uluru lähistel umbes tunnikese. Saime targemaks nii palju, et kaamlid ei sülitagi tatti, vaid see on hoopis okse :) Kaamlid on võimelised 10 minutiga üle 200 liitri vett ära jooma ning suudavad veeta elada nädala. Austraalias on maailma kõige suurem metsikute kaamlite populatsioon, mis oli samuti üllatuseks. Ning et kaamlid on väga kallid, araablased maksavad nende eest miljoneid austraalia dollareid.


Uluru

Uluru ehk Ayers Rock on maailma suurim kivi ning Austraalia üks sümboleid - üle 3km pikk, 340 kõrgune (Ulurust suurem osa asub maapinna all). Seega üks kivi Austraalias on kõrgem kui Suur Munamägi. Uluru on kohalike aborigeenihõimude kultuskivi.
Järgmise päeva hommikul tegime tiiru ümber suure kivi, kogu retk oli üle 10km. Ilm oli õnneks pilvine ning väga palav polnudki. Aga nõmedaks asjaks oli kärbeste rohkus. Enamus aega kui me rahvuspargis jala kõndisime, olid meil kärbsevõrgud peas. Hästi investeeritud 20 daala.

Sedasi me jalutasime kärbsevõrkudega...

Kivi otsa täna seekord ronida ei saanudki vihma ohu tõttu. Lisaks oli temperatuur liiga kõrge. Kui väljas on üle 36 kraadi, siis enam otsa ronida ei saa. Aborigeenid väga ei taha ka, et keegi kivi otsa ronib, kuna see on neil usuvastane.

Uluru ühe külje alt

Uluru teise külje alt

Kata Tjuta
Uluru ei asu päris üksi keset kõrbe. Seal samas 40km kaugusel asuvad veidi vähem tuntumad liivakivid - Kata Tjuta ehk The Olgas (tõlkes palju päid). Kõrgeim kivi on koguni 546m kõrgune. Seal kivide vahel jäi Helenil hing kinni ning pikemat jalutuskäiku me ette ei võtnud. Ju oli kõik nii ilus või siis Helen oli lihtsalt eelmisest pikast jalutuskäigust väsinud...

Punktimaal
Pärast läksime aborigeenide punktimaali workshopile. Kohalik abo Sarah seletas meile erinevaid märke ning kuidas nende maale lugeda. Seejärel saime omale paberid ja värvid kätte ning asusime maalima. Lõpptulemusega me kumbki rahule ei jäänud. Me ainult punktitasime ning ühtegi sümbolit millegi pärast ei kasutanud... Pärast maalimist saime osta õpetaja ühe maalidest ära. Pildil on see vasakpoolne. Parem ülemine on Siimu ning all Heleni maal. Mõlema maal kujutab kuidagi meie Austraaliasse tulekut. Õpetaja maalil on kujutatud "Seitse Õde", mingi müüt käib sellega kaasas aga enam ei mäleta. Midagi tähtkujudega oli.

Õhtul käisme Ulurut päikseloojangul vaatamas ning järgmise päeva hommikul sõitsime Alice Springsi tagasi. Võimalus oli ka Kings kanjonisse sõita (150m sügavune), kuid ei viitsinud üle 300km juurde sõita. Nüüd plaanime paar päeva Alice Springsis olla ning siis idaranniku poole.

Kuradi kuulikesed!

Peale vähe magatud ööd teatud põhjustel, algas meie reis rohelise mandri punasesse südamesse. Ärkasime kell kuus, külastasime toidupoodi ning kella kaheksaks olime juba alustanud maantee mõõtmisega. Kõik nagu plaanitud! Esimene tõsine peatus saigi meil olema peale 400 km Matarankal. Ega vahvad turistid ju kaarte ja infot palju ei uuri ja harrastavad ikka viitade järgi sõita. Seega keerasime esimesest teeotsast sisse, mis näitas rashvusparki. Bitter Springs oli koht kuhu jõudsime ja elamus oli tõesti mõru. Enda arvates olime muidugi sattunud soojavee basseini, kus peaks vesi olema soe ja ümbrus ilus. Ja vesi oligi soe, kuid ümrus oli laokil ja koristamata ning vesi oli roiskunud lõhnaga. Vot selline kena koht. Siim oli jumala kindel, et see ongi see koht kuhu tahtsime välja jõuda. Veidi pettunult jalutasime tagasi autosse ning jätkasime sõitu. Mõned kilomeetrid edasi leidsime õige teeviida ning peagi olimegi õiges soojavee basseinis. Võrreldes eelmisega oli see puhas ilus ja hoolitsetud. Tee basseini juurde kulges läbi tiheda metsa Austraalia mõistes. Ning oi oi kui palju nahkhiiri, siinse nimega lendavad rebased:). Vedelesime soojas vees mõnusalt paar tundi ning reis võis rahulikult jätkuda. See vahepeatus ajas vähemalt une pealt ära, mis tänu vähesele magamisele eelmisel ööl silma tagasi tahtis kippuda.


Öö veetsime Daly Watersis telkides. Seal asub Põhja territooriumi vanim pubi mis on asutatud aastal 1930. Pubi on eriline oma ainulaadse kujunduse poolest. Nimelt jätavad reisijad sinna oma isiklikke asju ning need kaunistavadki pubi seinu ja kõike muud. Nt eesti kroonid täiesti rippusid rahaseinal. Aga kõige suurem üllatus oli leida esimese asjana pubisse sattudes oma farmi töökaaslase Matthiase saksakeelne üliõpilaspilet. See kaunistas kenasti baari letti.

Hommik, esmaspäev.
Eesmärgiks oli jõuda Alice imedemaale välja. (etteruttavalt võin öelda, jõudsime). Sõitsime täna palju palju. Üle 900 km. Peatuspaigaks sai selline kena koht nimega Devils Marbles.(Kuradi kuulikese, saatana kuulikesed või kes kuidas soovib tõlkida). Tegemist selliste vahvate ümmarguste kivikestega, mis on üksteise otsas. Proovisin mõnda kivi alla ka veeretad;).
Aga tegelikult on need ümmargused kivid omavahel ühedatud ja lihtsalt loodus jõud on ajajooksul kividele sellise toreda vormi andnud.


Väikese vahepeatuse tegime ka 17 km eemal asuvas Ufo keskuses. Selles kandis meeldib ufodel end üpris tihti näidata. Ning keskusesse, mis tegelikult on rohkem nagu roadhouse (bensiinijaam-pood-söögikoht), on ülesse riputatud palju palju artikleid ufodest ja sellega seonduvast. Kel aega, viitsimust ja huvi võib seal ilmselt tunde veeta. Meil aga huvi nii suur ei olnud seega teekond Alice´sse pidi jätkuma.


Hetkel vedeleme hotellitoas ja ootame homset päeva, et hommikul alustada sõitu Uluru poole.
Ja nendest seikustest veidi hiljem.

Start!

Neljapäeval lõppes farmis mangohooaeg. Õhtul korraldasid omanikud väikse istumise, tänati kõiki. Me tegime farmis rekordi, oleme bäkkbäkkeritest seal kõige kauem olnud. Reede hommikul panime farmist ajama, viisime auto hooldusesse ning õhtul saime masina kätte. Autoga peaks kõik OK olema.

Huvitaval kombel sai päev enne Timmo ja Ave lahkumist meie esialgne reisiseltskond taas kokku. Ave lendas Cairnist Darwinisse, meil lõppes õigel ajal mangohooaeg. Õhtul läksime Timmoga viimast korda sadamasse õhtustama. Andres tegi Avele viimase roadtripi rannas oma 4WD masinaga. Järgmisel päeval jätsime nendega lennujaamas hüvasti...

viimased sammud Austraalia pinnal...

Reis
Pühapäeva hommikul alustame oma reisi! Esmaseks peatuspaigaks on Mataranka, mis asub Darwinist vaid 423km kaugusel. Seal plaanime külastada kuumavee allikaid ning siis järgmine päev võtame suuna Alice Springsi poole (980km). Ilmateate järgi saab meil väga väga soe olema. Nt teisipäeval on Alice Springsis päeval 41 ning öösel 28 kraadi sooja. Njaa... Muideks, Austraalias algas alles suvi. Seega järgmised kuud on meil igal pool üle 30 kraadi.
Oktoober oli Darwinis viimase 25 aasta kõige kuumem kuu, keskmine temperatuur oli pea 35 kraadi. Peaaegu nagu Eesti suvi :)

Proovime edaspidi blogi uuendada nii kuidas võimalik. Pole aimugi, kuidas meil leviga hakkab olema.

Epideemia

Uudistest nii palju, et lõpuks jõudis farmi ka mango lööve epideemia. Enne mangohooaja algust hirmutati, et väga paljudel inimestel tekib mangodest lööve, kuid kuu aja jooksul lõi lööve välja vaid paaril inimesel. Viimase pooleteise nädala jooksul tekkis väga paljude inimeste nahale punased sügelevad laigud, sh. ka minule (Siim). Kõik pidid arsti juures käima ja hakkasid tablette võtma. Minul kadus lööve paari päevaga ära. Arstil käik kestis pea 2 minutit, maksis ligi 70dollarit + rohud. Siin piirkonnas on palju mangofarme, seega arstid teenivad sel aastaajal päris hästi.

Kõikidel lööbega inimestel aga nii hästi ei läinud. Üks eestlane ja üks rootslanna pidid farmist lahkuma, kuna neil oli pool keha punaseid sügelevaid laike täis. Praeguseks on nad farmist pea nädal eemal olnud ning lööve on läinud hullemaks. Arstid ütlesid tüdrukule, et äärmisel juhul võib ta ka koomasse langeda...

Reisima!

See neljapäev on ilmselt meie viimane tööpäev. Siis saavad mangod korjatud ning Acacia Hills Farmi kauemaks me jääda ei plaani. Oleme Austraalias olnud 9,5 kuud ning sellest pea 5,5 kuud oleme farmis tööl käinud.


Aitab tööl käimisest, hakkame reisima! Et te parema ülevaate saaksite, siis lisasime kaks kaarti.

Esialgne plaan on meil külastada Austraalia südames kivi nimega Uluru. Ja siis edasi Queenslandi. Ühe kivi pärast saame me 900km lisakilomeetrit sõita, sest muud moodi Queenslandi ei saa ning meil ei jää muud üle kui edasi ja tagasi sõita. Edasi-tagasi sõitu saaks vältida kui me tahaks 750km mööda kruusateed sõita... Ei tundu just eriti ahvatlev. Queenslandis on esialgseks sihiks Cairns. Kogu teekond sinna on 4600km, kuid ilmselt kulub rohkem kilomeetreid. Päris palju autosõitu...


Siit kaardilt on näha Austraalia maanteed. Nagu näha, siis teid on suht vähe ning meil väga variante pole, millist teed mööda sõita. Kruusateid me väldime, sest siin on need sadu kilomeetreid pikad :)


...ja siis mingi variant on aastavahetuseks minna Sydneysse, kuid veel ei tea kui kindel see plaan on. Seal pidi maailma üks võimsamaid ilutulestikke tulema. Kogu idaranniku plaanime 1-1,5 kuuga ära käia. Kui just kuhugi hea töö otsa vms ei satu. Austraalias olles oleme aru saanud, et väga ei paku pikalt plaane ette ära teha, seega eks näis mis saab.

Osad asjad, mida me eesoleva reisimisega teha tahame on: kaamlitega kõrbes sõita; aborigeeni kunstiringis maalida; Suurele Korallrahule sukelduma/snorgeldama; idarannikul surfama minna; haidega ujuma minna; äkki ka langevarjuga hüppama; väikseid valge liivaga palmisaari külastada ja seal vedeleda (samal ajal kui Eestis on ligane ja kole talveilm :) ).


Timmo ja Ave
Nemad on kaks inimest, kellega me Austraalias alguses reisisime. Avega startisime Tallinnast, Timmo korjasime üles Perthist. Laupäevast neid enam Austraalias ei ole. Nad sõidavad Darwinist Vietnamisse kuuks ajaks ja siis koju ära. Meie kolmas reisikaaslane Andres lahkub Jaanuaris. Siis saab tal viisa läbi. Plaan on tal aastaks veel tagasi tulla. Meie jääme siis esialgsest seltskonnast Austraaliasse kõige kauemaks.