Queenslandi märjad vaatamisväärsused

Panoraam ühe suvalise mäe otsast

Peale Cardwellist lahkumist võtsime suuna veidi sisemaale Athertoni peale, kus me pidime kokku saama Ave ja Siimuga. Tee peal külastasime nii palju kosekesi, kui meil ette jäi. Nägime umbes 6 koske ära. Hetkel alles vihmahooaeg algamas, seetõttu on veejoad veel veidi väiksed. Võrdluseks on all pool toodud ära üks pilt.
Maastik, mida me läbisime oli väga mägine, käänulised teed, tihti peale kiirusepiirang 40-60kmh. Kõik ümber ringi roheline. Hoopis teistsugune Austraalia kui me varem näinud oleme. Läbisime ka mõned vihmametsa jalutusrajad. Lisaks käisime üht kraatrit vaatamas, mis on tekkinud vulkaani purske tagajärjel. Sügavust on üle 100m, ja kraatri lõppu ei teatagi. Joonise peal oli pandud sügavuse kohta vaid küsimärk.
Õhtul saime kokku Ave ja Siimuga ning Kelini ja Mikuga. Kõik siis tuttavad Broome'i ajast.
Järgmisel hommikul kui ärkasime oli ilm väga vihmane. Algul plaanisime seal piirkonnas veel veidi ringi vaadata, kuid vihm sundis meid Cairnsi sõitma. Vahepeal käisme veel ühe kose juures, mis oli eelnevatest kõige võimsam. Cairnsi jõudsime peale lõunat. Linn ise on Darwini suurune. Asub ookeani ääres, kesklinn on väga hubane ning ranniku äärne esplanaad on väga korralik, seal asub ka laguun, kus saab ujuda. Siinses ookeanis ujuda muide ei tohigi. Krokodill võib su lihtsalt ära süüa. Või siis või jellyfishilt kõrvetada saada ja haiglasse sattuda. Cairnsis käisime ka öömarketil, kus igast träni ja sai palju süüa.

Murray kosk

Ellinjaa kosk

Zillie kosk

Millaa Millaa kosk

Milla

Dinner kosk

Diatreme kraater. Päris sügav auk.

Barron kosk praegusel aastaajal

Barron kosk vihmahooajal. Päris suur veetaseme vahe...

Sedasi sõitsime ühe teelõigu peal 13km. Muideks Austraalias on ka liiklus parempoolne :)

Suur Vallrahu

Täna käisime maailma suurimal korallrahul sukeldumas. Suur Vallrahu koosneb 2900 rahust ja 900 saarest ning on üle 2600km pikk, pindala 344 000 ruutkilomeetrit (seega ligi 8 korda suurem kui Eesti). Internetist leiad siit pilte, ise me korallidest pilte ei teinud, kuna pole veealust kaamerat.

Hommikul kui ärkasime, hakkas hoovihma sadama. Paistis, et meie sukeldumisest äkki ei tulegi midagi välja ilma tõttu. Aga tavaliselt rannikul sajab ning korallrahul paistab päike. Lootsime, et ka seekord on nii. Oligi. Meie reisikorraldajaks oli TUSA5 meeskond. Väljusime sadamast kell 8, sõitsime korallrahule 1,5 tundi. Selle aja jooksul toimus sukeldumis- ja snorgeldamisekoolitus. Esmalt käisime snorgeldamas. Olime keset suurt ookeani, maismaad polnud juba ammu näha. Seejärel tuli meie kord balloonid selga panna ja sukelduma minna. Iseseisvalt sukeldumiseks peab olema vastav luba, meie käisime seega koos instruktoriga vee all. Meie meeskond tegutses väga asjalikult ning inimestega suheldi personaalselt. Kõige ebameeldivam asi, mis sukeldumisega kaasneb on rõhu tõttu tingitud kõrvavalu. Minul (Siim) seda ei tekkinud seekord üldse, Helen pidi peale teist sukeldumist veel kord pinnale tõusma, kuna kõrvad hakkasid tunda andma. Võrreldes Egiptuses sukeldumisega oli see paat tunduvalt asjatundlikum. Korallid olid võimsamad ja suuremad. Vee all me haisid ei näinud, üks sukeldumis instruktor ütles naljaga pooleks, et ilmselt on krokodillid nad kõik ära söönud. Koralle oli igasuguseid ning kalu igat värvi ja igas suuruses. Kalapoeg Nemo nägime ka ära. Seejärel sõitsime järgmisesse sukeldumiskohta, kus me pool tundi snorgeldasime. Kell 4 õhtul jõudsime sadamasse tagasi. Kokku olime 5 tundi korallrahul. Reis maksis rohkem kui teistel pakkujatel, kuid inimesi oli vähem ning kõigiga tegeleti personaalselt, polnud tempot ja taga kiirustamist. Firma valisime hosteli adminni soovituse järgi, kes on ise hull sukelduja.