Nov 30, 2010

Bali, Indoneesia

Enne Balile saabumist olime veidi uurimistööd teinud. Tuleb olla ettevaatlik.
Esimesed 15 minuti muljed on järgmised. Lennujaamas, olles viisa omale passi saanud suundusime oma kohvri järgi. Mingi sinises vormis tollitöötaja (tegelikult keda me pigem pidasime tollitöötajaks) jooksis mu juurde ja haaras kohvri, vaatasime veidi ringi kõigi reisijatega tehti nii. Ju siis peabki nii olema, et keegi tõmbab 50 meetrit meie ratastega kohvrit turvakontrolli väravani ja sealt edasi natuke ümber nurga. Röntgenist läbi jõudes sosistab mees aga, et maksa nn tasu tehtud töö eest. Vaatasime üksteisele arusaamatuses otsa. Teadsime, et tegemist on sulaselge röövimisega, aga mida kuramust sa teed kui tegemist on "tollitöötajaga"? Taheti 100000 ruupiat saada, lõpuks leppis 20000, kui väitsime, et meil ei ole sularaha rohkem. Sellega ei olnud trall veel läbi, õue jõudes olime koheselt ümber piiratud taksojuhtidest. Ja siis hakkas kauplemine pihta. Üsna raske olukord, kui saabud õhtul pimedas ning pole eriti teist võimalust piirajatest pääseda. Igatahes takso sai samuti üle makstud.

Meist on saanud miljonärid! Tõsi küll ruupia miljonärid. 1 AUD (11EEK) on umbes 9000 ruupiat.

Hotelli jõudes selgus, et meie booking polnud läbi läinud ning põhimõtteliselt oleme peavarjuta. Administraator plaanis meid kuhugi teise hotelli saata, kuid mingi hetk nagu selgus, et saame siiski omale toa samas hotellis. Küsisin siis üle ka palju taksosõit tavaliselt oleks pidanud maksma siia lennujaamast. Selgus, et maksime kolmekordset hinda. Aga ju meil oli vaja selliseid õppetunde, kuna nüüd peame mingi strateegia välja mõtlema kuidas hagijatega toime tulla.

Esimene päev on praeguseks möödunud. Hommikul hotellist lahkudes pidime tõdema, et oleme ikka sattunud täiesti teistsugusesse maailma. Prügi igal pool, jube palju rollereid ringi kihutamas ja liikluses ei mingeid reegleid. Peatänaval on tohutult palju müügiputkasid, kus iga kahe meetri tagant keegi üritab sind oma poodi meelitada, masaaži või maniküüri pakkuda. Ühest tüübist möödudes kõlas aga midagi ootamatut- marihuaana!! Jõdsime vaid paarkümmend minutit jalutada ja ringi uudistada kui ühel tüübil õnnestuski meid ära vedada. Selgitas, et tema ei tegele millegi müügiga. Käsil on ühe 5 tärni hotelli reklaamikampaania. Ning peame lihtaslt mingi loterii avama ning vaatama mis me kingiks saime. Siim võitis 2 T-särki ja mina aga päeva erivõidu, mille välja võtmiseks peame sinna hotelli sõitma, ning alles seal saan teada missuguse kolmest suurvõidust saan. Takso tasuta sinna ja toob tagasi ka, ainult, et oleksime valmis tund aega oma ajast seal hotellis veetma. Mis seal ikka, vaatasime üksteisele otsa, ja otsustasime minna. Lihtsalt eksperimendi mõttes, mis sellest naljast välja tuleb. Kiiret polnud meil kuhugi. Hotellis võttis meid vastu venelanna, kelle isa elab Tallinnas. Ta oli nii üllatunud, polevat enne Balil eestlasi kohanud. Me muidugi ütlesime, et ega 5 tärni hotell ei ole ka see koht kuhu üldjuhul noor rändur peatuma läheb. Rääkisime lihtsalt veidi aega juttu ja peale seda sain oma auhinna kätte milleks on 7 päevane majutus ükskõik millises nende hotelliketti kuuluvas hotellis. Hotelle on nii Euroopas, Aasias kui Austraalias. Kui see asi ikka paika peab, siis tuleb järgmine aasta ette võtta puhkus nt Hispaanias, Maltal, Kreekas või Portugalis. Nii nagu lubati toodi meid taksoga tagasi ka peatänavale ning ülejäänud päeva saatsime mööda tänavakauplejatele järjepidevalt NO NO No öeldes.


Teisel päeval otsisime kohaliku ranna üles. Rentisime endale päikesevarjuga rannatoolid. Nõme on see, et kõik müüjad kuuluvad ühte grupeeringusse. Kui ühe müüja saadad kõrge hinna pärast pikalt, lootuses et hakkab hinda alla laskma. Tegelikult jätab ta sind rahule ning järgmine müüa hakkab rannatoole edasi pakkuma. Kõik küsivad samat kõrget hinda. Raske on hinna üle kaubelda, kui kõik on ühes grupeeringus. Tavaliselt kaupleme me hinna 2-3 korda alla. Seekord õnnestus 4 korda väiksem hind saada.

Ilmad on siin suht samasugused nagu Darwinis. Üle 30ne, päike enamasti paistab, niiske, õhtuti on kerge vihmaoht.
Austraaliast on Balile hea reisida, kuna kõik on siin poole odavam. Meie hotell maksab nt 31 dollarit. Kahene tuba oma WCga, hommikusöök, bassein, koristusteenus. Austraalias sai sama raha eest osta karavanpargis 5X10m telkimsplatsi.
Bali on Aasia riikides üks kallimaid kohti, seega edaspidine reisimine peaks veel odavamaks minema. Hetkel arvutame me kõik Austraalia dollariteks ümber. Eesti kroonidega võrdlus on meil raske, kuna pole Eestis ligi 2 aastat olnud. Õllehind baaris (0,33l) on 3 dollarit ehk 30 krooni. Seega eestlastele peaks Bali igati jõukohane olema.

Austraalias saaks sama raha eest Bic Mac eine. Siin saime korralikus restoranis sellise toidu.

Rolleritele müüdakse tänavatel bensiini Absolut Vodka pudelites.

Nov 28, 2010

Viimaseid hetki

Kolmapäeval lõpetasime oma töö ja suundusime tagasi linna. Urmas ja Katrin lubasid meid viimastel päevadel majutada oma Palmerstoni majakeses. Viimased kolm päeva Acacia Hillsis möödus venides. Mis teha, mõtted liikusid üha rohkem reisi ja Euroopa suunas. Huvitaval kombel on reisiärevus (vähemalt minul, Helenil) sama suur kui oli peaaegu kaks aastat tagasi Tallinna Bussijaamast lahkudes. Tunne, et jätan nägemist koduga. Selle aja jooksul on Austraaliast meie kodu saanud ja nüüd ootab ees Eesti, mis tundub justkui kauge ja tundmatu maana mis nõuab avastamist ja taasleidmist.

22 kuud ja 1 nädal on aeg, mis me Austraalias veetsime.. Kogu see aasta on möödunud töö tegemise tähe all, seega nüüd võtame ette teenitud pika puhkuse Aasias. Eestisse jõuame alles jaanuari teisel nädalal.
Läbi saab meie lihtne muretu ja huvitav elustiil. Enam ei sõida nt 3000km selleks, et kuhugi farmi mangosid korjama minna. Enam ei jää auto- või telgielanikuks kui rahakott kõhn. Enam ei ole kogu varandus ühes kohvris. Läbi saab üks osa elust...

Mis on meie jaoks muutunud

:) Kindlasti teame muust maailmast palju rohkem kui enne, ehk oskame nüüd kastist rohkem välja näha. Muide, kas teadsite, et ananassid ei kavagi puu otsas, ja et kookospähkel ei kasva sellisel kujul palmi otsas nagu meie seda poelettidel harjunud nägema oleme. Eesti ei ole maailma süda, kuid meie hinges ta selleks jääb ikka.

Enda jaoks on selgunud, et alati on võimalus uuesti otsast alustada. Arvan, et kõik teavad meie Austraaliasse minemise otsuse lugu. Miski ei ole võimatu, kui võtta eesmärk ja selle poole pürgida. Ei tohi karta teadmatust.

Meie suhtele on siin oldud aeg kahtlemata positiivselt mõjunud. Üksteise tundma õppimine on pikk protsess ja tegelikult ebaharilikus olukorras tulevad kergemini need head ja vead esile. Oleme päris kindlad, et tahame ülejäänud elu samuti koos veeta.

Reisiplaanidest

Täis pikka reisiplaani ei ole me paika pannud, jätame oma võimalused avatuks. Kuskil juba kirjutasime, et plaanidesse kuulub Indoneesia oma pisikese Bali saarega, Tai, Malaisia ja Kambodza. Püüame iga riigi avastamise jaoks jätta nädal kuni paar. Ei ole ju mõtet minna reisima eesmärgiga linnuke kirjas, olen käinud (aga näinud nagu ei ole ikka midagi).
Mõne tunni pärast lennutab suur tiivuline meid Bali saarele. Sealt edasi liigume Java saarele (hetkel veel teadmata kas bussi või lennukiga). Hetkel kaalume bussi rohkem. 11 detsembriks peame olema jõudnud Indoneesia pealinna Jakartasse, kust edasi lendame Ho Chi Minh Citysse Vietnamis. Ja mis edasi saab näitab aeg.

Viimaseid pilte Austraaliast

Urmase ja Katrini 12 koera

Indrek Paidest

Nov 9, 2010

Hooaeg läbi!

Kui alles mõni nädal tagasi algas mangode hooaeg, siis nüüdseks on see juba läbi saanud. Kõik viljad valmisid ühel ajal, seetõttu renditi kõrvalt farmidest korjamismasinaid ja inimesi juurde ning kõik mangod korjati 3,5 nädalaga ära. Eelmine aasta oli hooaeg poole pikem. Töötunde said kõik kõvasti. Korjajad said 35-40 kraadises kuumuses põllu peal mütata 6 päeva nädalas, 9,5-10,5 tundi päevas. Pakkijatel oli vahepeal isegi 13 tunniseid päevi. Rahakotile mõjus see muidugi hästi. Kuid füüsiliselt olid päris kurnavad nädalad.

Praeguseks on pool rahvast farmist lahkunud. Meie uueks tööks saab mangopuude väetamine. Üks sõidab masinaga ringi, teine istub kõrval ning viskab käega väetist. Töö on iseenesest lihtne, kuid farmis on 55 000 puud, mis kõik tahavad kolm korda väetist saada.


Siimu meeskond

Lendav mango

Tööhoos

"Smoko" - hommikune 15 minutiline puhkepaus

Sellised konni oli vahepeal mangopuude otsas näha. Ükskord hüppas see konn norrakale kätte, kui ta mangot haarama hakkas. Ehmatus oli päris suur.
Kord õnnestus ka hiirt näha, kes pages puu otsa. Eriliseks tegi asja see, et tal oli 4-5 poega nibude küljes.

Pakkijate grupipilt

Peale hooaega lõigati kõik puud sellise masinaga neljakandiliseks

Kaks ja pool töönädalat veel ning siis pikk puhkus. Muide Balile ei lähegi me vaid kahekesi. Meiega löövad kampa Urmas ja Katrin, kellega oleme Darwini kandis elades läbi käinud. Balile tulevad nad 9 päevaks ning seejärel seiklevad Austraalias edasi. Nende otsus meiega kaasa tulla sündis nii nagu otsused Austraalias ikka sünnivad. Kuhugi naaberriiki polnud neil mingitki kavatsust minna. Kui üks õhtu sai külla mindud, ostetigi lennupiletid meie pika mangumise peale ära :)


Täna müüsime auto ka maha. Tõmbame vaikselt asju Austraalias kokku.