Viimaseid hetki

Kolmapäeval lõpetasime oma töö ja suundusime tagasi linna. Urmas ja Katrin lubasid meid viimastel päevadel majutada oma Palmerstoni majakeses. Viimased kolm päeva Acacia Hillsis möödus venides. Mis teha, mõtted liikusid üha rohkem reisi ja Euroopa suunas. Huvitaval kombel on reisiärevus (vähemalt minul, Helenil) sama suur kui oli peaaegu kaks aastat tagasi Tallinna Bussijaamast lahkudes. Tunne, et jätan nägemist koduga. Selle aja jooksul on Austraaliast meie kodu saanud ja nüüd ootab ees Eesti, mis tundub justkui kauge ja tundmatu maana mis nõuab avastamist ja taasleidmist.

22 kuud ja 1 nädal on aeg, mis me Austraalias veetsime.. Kogu see aasta on möödunud töö tegemise tähe all, seega nüüd võtame ette teenitud pika puhkuse Aasias. Eestisse jõuame alles jaanuari teisel nädalal.
Läbi saab meie lihtne muretu ja huvitav elustiil. Enam ei sõida nt 3000km selleks, et kuhugi farmi mangosid korjama minna. Enam ei jää auto- või telgielanikuks kui rahakott kõhn. Enam ei ole kogu varandus ühes kohvris. Läbi saab üks osa elust...

Mis on meie jaoks muutunud

:) Kindlasti teame muust maailmast palju rohkem kui enne, ehk oskame nüüd kastist rohkem välja näha. Muide, kas teadsite, et ananassid ei kavagi puu otsas, ja et kookospähkel ei kasva sellisel kujul palmi otsas nagu meie seda poelettidel harjunud nägema oleme. Eesti ei ole maailma süda, kuid meie hinges ta selleks jääb ikka.

Enda jaoks on selgunud, et alati on võimalus uuesti otsast alustada. Arvan, et kõik teavad meie Austraaliasse minemise otsuse lugu. Miski ei ole võimatu, kui võtta eesmärk ja selle poole pürgida. Ei tohi karta teadmatust.

Meie suhtele on siin oldud aeg kahtlemata positiivselt mõjunud. Üksteise tundma õppimine on pikk protsess ja tegelikult ebaharilikus olukorras tulevad kergemini need head ja vead esile. Oleme päris kindlad, et tahame ülejäänud elu samuti koos veeta.

Reisiplaanidest

Täis pikka reisiplaani ei ole me paika pannud, jätame oma võimalused avatuks. Kuskil juba kirjutasime, et plaanidesse kuulub Indoneesia oma pisikese Bali saarega, Tai, Malaisia ja Kambodza. Püüame iga riigi avastamise jaoks jätta nädal kuni paar. Ei ole ju mõtet minna reisima eesmärgiga linnuke kirjas, olen käinud (aga näinud nagu ei ole ikka midagi).
Mõne tunni pärast lennutab suur tiivuline meid Bali saarele. Sealt edasi liigume Java saarele (hetkel veel teadmata kas bussi või lennukiga). Hetkel kaalume bussi rohkem. 11 detsembriks peame olema jõudnud Indoneesia pealinna Jakartasse, kust edasi lendame Ho Chi Minh Citysse Vietnamis. Ja mis edasi saab näitab aeg.

Viimaseid pilte Austraaliast

Urmase ja Katrini 12 koera

Indrek Paidest