Teekond põhja

Saime lõpuks netti ka. Leidsime läpakas autos ringi sõites ühe „tasuta“ Wifi ala ühe kontori ees :D


14 veebruaril otsustasime võtta ette reisi põhjarannikule. Eesmärgiks on jõuda Broome mis on kuulus oma pärlite poolest. Põhimõtteliselt kogu Austraalia pärlitöötus asub seal. Nüüd aga kõigest lähemalt.

14 veebruari õhtul kella kuue paiku saime kokku Malcomiga kes maksis meile meie viinamarjavaeva, ning teele me kohe asusimegi. Esimene peatus sai teoks pisikeses linnas nimega Gingin, kus keha kinnitamine oli taaskord turbokate (kiirnuudlid) ülesanne. Peale õhtusööki võtsime suuna linnakese peale millel nimeks Cervantes, kuna seal lähedal asub kuulus Pinnaclese kõrb. Öö veetsime linna avalikus rannas, hommikul muidugi avastasime, et terves piirkonnas on telkimine keelatud. Pimedas me seda märki ei märganud (üritame ikka märke tavaliselt järgida ja olla seadusekuulekad). Muide see oli kõige jubedam telkimine üldse kogu selle aja jooksul. Ookean haises, lained mürisesid ning maapind oli künklik.


Pinnacles desert



Pinnacles on kõrb, mis asub Namburgi rahvuspargis. Kõrb on eriline oma kivide poolest mis on moodustunud iidsetest merekarpidest ja muust mereelust ning aastatuhandete jooksul sellise vormi endale võtnud. Kõrb oli tõeliselt huvitav. Välja oli ehitatud spetsiaalne autorada, mis lihtsustab oluliselt kõrbes liikumist. Esimene kõrbeliiva kogemus. Edasine tee viis meid järgmisesse kuulsasse kohta nimega Monkey Mia

Monkey Mia


Poolel teel Monkey Miasse saime teada mida tähendab tõeline palavus 100% õhuniiskust. See on see, kui astud oma konditsioneeriga autost õue ja tunned kuidas nahale talletub õhuniiskus. Riided ja keha koheselt märjad. Lisaks on põhjarannkul veel vihmahooaeg ning nüüd teame, et Timmo on parim vihmasõitja siin pool ekvaatorit :) Timmo sai ikka tõelise Austraalias sõitmise kogemuse. Lisaks sellele, et vihma kallas (mitte sadas) on siin kandis meeletult palju kängurusid, emusid, rotte, jäneseid jne kes kõik armastavad tee peal luusida. Taaskord öösel sihpunkti jõudes panime telgid püsti ning läksime magama, et varavalges kell 7 olla metsikuid delfiine vaatamas.

Monkey Mia ja delfiinid

Monkey Mia on kuulus just oma delfiinide poolest. See on koht, kus on võimalik peaaegu katsuda metsikuid delfiine. Sealsetel delfiinidel on harjumuseks ujuda päris kaldasse, inimestele väga lähedale. Külastajatel on võimalus saada delfiine toita nn loterii alusel (mina jäin napilt ilma, valiti hoopis naine minu kõrvalt). Ilmselt me poleks toitmist näinud kui kohal poleks olnud võttegruppi Jaapanist. Nägime tervikliku show. Inimesed, kes olid kogunenud paluti astuda poole põlveni vette sirgjoonena üksteise kõrvale. Pargivalvurid hoidsid rahval silma peal ja üks neist rääkis lähemalt delfiinidest ja nende kommetest. Delfiine, kes rannas käivad on 7-8 tk. Peale delfiinide nägime ära rai kala ja metsikud emud. Monkey Miast edasi liikusime edasi Carnarvoni. Põikasime läbi enne seda pisikesest Denhami linnast, kus emud jalutasid tänavatel ringi.

Shell beach


Olles teel käisime läbi veel Shell Beachist (karbirand). Rand on eriline miljonite karpite poolest. Pisikesed merekarbid ääristavad randa rohkem kui 120 km ulatuses ja karpide kiht on rohkem kui 10 m sügavune. Karpe kasutati kunagi majade ehitamiseks. Vesi on rannas nii selge, et karpidest on vette võimalik kirjutada:)

Roadkill = 1

Päeval kui päike paistab, on maanteed loomadest suhteliselt tühjad. Kui päike loojub, ärkavad ka loomad. Vahepeal on tunne nagu sõidaks loomaaias. Tee peal oleme näinud selliseid elukaid nagu: emu, känguru, kits, sisalik, hiired, jänes, ussid ning mingi kaslane.

Kängurud on sellised imelikud loomad, et vahepeal lihtsalt seisavad keset maanteed. Enne ära ei liigu, kui auto on umbes paarikümne meetri kaugusel. Seega vahepeal on nad päris ohtlikud. Kängurud, keda meie näinud oleme on umbes 1m kõrgused, mõned ka inimesest pikemad. Õhtuti on neid päris palju näha. Päeval on tee ääres aga kümneid ja kümneid känguru laipu. Ise oleme suutnud kängurudele otsasõitmist vältida, kuid alla oleme pidanud ajama ühe jänese.

Jäneseid on siin väga palju ning õhtuti on neile otsasõitu suhteliselt raske vältida. Nad on kiired ning nende jooksu trajektoor on väga heitlik.

Carnarvon


Saabusime 16 veebruar Carnarvoni (umbes 9000 elanikku) ja otsustasime, et vaatame siin ka tööd. Leidsime järjekordes haagisepargis ööbimise. Järgmiseks päevaks plaanisime otsida töövõimaluse, kuna lugesime, et siinakadis on aastaläbi banaanid. Asusime farme läbi kammima. Banaani ja mangofarmidest öeldi nagu ühest suust, et hooaeg on läbi. Soovitati üle jõe küsida. Seekord läksid Helen ja Siim küsima ja kohe näkkas, sebisime 3 töökohta farmis. Kõrvalt farmist leidime töö ka ülejäänud kahele reisikaaslasele. Olemegi mõneks ajaks paigal, kõik ametlikult, tööd nädalaks-kaheks. Huvitav asja juures on see, et 17 jaanuaril alustaime teed Tallinnast ja 17 veebruaril leidsime töö. Täpselt kuu aega esimese töökohani.

Tööl Carnarvonis



18 veebruaril alustasime farmis, mis tegeleb mitme erineva vilja kasvatamisega: kõrvitsad, melonid, mangod, banaanid, apelsinid, arbuusid...võibolla on midagi veel mis veel silma pole jäänud.

Esimesed 2 päeva olime seal 3kesi tööl, Helen, Sam ja Tim, reedel lisandusid Ave ja Andy ka. Ave ja Andy olid esimesed päevad kõrval farmis. Farmi töö on ikka päris koormav 30-40 kraadise kuumuse juures. Tööpäev algab kell 7 hommikul ja lõpetame kuskil 5. Tunni palk on brutona siis 21,5 dollarit, kätte saame puhtalt 15 tunnis mis teeb siis üle 120 dollari päevas. Palun võrrelge nüüd viinamarjakorjamisega, mille tunnihinnaks tuli meil 10 ja natuke peale. Tegime siin niisama naljapärast arvutusi, et kui 4 nädalat tööl käia, siis peaks puhtal kätte saama eesti rahas kuskil 22000...Ainus häda on selles, et põhjamaa inimesele on see väga jube... Täna nt oli 39 kraadi kuuma ja me koristasime kõrvitsapõldu. Olime lõunani tööl, viimane tund oli täielik piin. Peale lõunat läksimegi koju, töötajad ka ütlesid, et see ilm ei ole mõeldud sellise töö jaoks. Vett kulub põllu peal liitrite kaupa. Oleme välja mõelnud juba igasuguseid nippe kuidas end jahutada nagu nt: müts sügavkülmikusse, jää mütsi alla tilkuma, särk märjaks selga jne. Isegi kui päeval hakkaks vihma sadama, ei leevendaks see põllul olemist. Pigem teeb see olemise tunduvalt hullemaks. Maapind on väga kuum ning vihmasadu muudab õhu väga lämbeks. Sedasi väljas viibida on paras katsumus.

Selle farmi hea külg on see, et me teeme igasuguseid erinevaid abitöid. Seni oleme, arbuusiseemneid mulda pannud (seeding), mangopuude kärpimisest tekkinud oksi koristanud, kõrvitsaid korjanud, rockmeloneid korjanud ja pesnud, arbuusipõldu koristanud (saagijärgne põllu tühjendamine järjekordseks seedimiseks), kõplanud arbuusipõldu (Helen) ja banaanipuid istutanud ning puhastanud (Siim). Tööd peaks olema vähemalt selle nädala lõpuni ja ehk ka järgmise nädala alguses.

Kui me poleks farmi tööle saanud, siis tegelikult polekski me saanud Broome poole eriti edasi liikuda, sest sel ajal olid teed põhjas üle ujutatud. Kohalik mees rääkis, et üleujutused tekivad väga kiiresti. Vesi võib tõusta nii kiiresti, et sa ei jõua selle eest isegi ära joosta. Alles oli siin kandis kuskil vesi tõusnud 6 meetrit.

Nagu näete on nüüd megapikk postitus, meil netivõimalused suht nigelad aga eks järgmise korrani. Loodan, et viitsite ikka lugeda:)

Reisikaaslastest

Orkutis kurdeti, et me pole juttu teinud üldse oma reisikaaslastest. Selle vea parandame kohe.

Hetke on meie seltskond järgmine:

Ave ja Helen- seltskonna ainsad naissoo esindajad. Ikka ja alati motivatsiooniks poistele. Pealegi keegi peab Eesti poistel silma peal ka hoidma.

Siim, Timmo ja Andres esindavad mehisemat poolt.

Lõbusaid seiku

Ave starterit ostmas

Peale auto ostmist oli meil vaja kiirelt autole uus starter muretseda. Kuna Andres oli roolis ja telefoniga ise rääkida ei saanud siis see ülesanne jäi Avele. Nimelt pidi ta välja selgitama aadressi kuhu sõita. Igatahe oli kohalikest arusaamine väga raske, eriti veel kui ei ole harjunud austraallaste hääldusega ning teid ja tänavaid tunned veel vähem. Igatahes kohale jõudes oli varuosade poe müüjatel väga lõbus kui starter oli juba olemas aga Ave selgitas ikka teed välja :)

Telefoniraamat

Meil oli vaja Lõuna-Austraalia firmade kontakte, ja leidsime, et telefoniraamatu hankimine on kõige mõistlikum tegu. Ave tõigi telefoniraamatu Manjimupi telefoniputkast ära, mille lubas kindalasti tagasi viia. Aga juhtus, et poisid arvasid, et seda tagasi ei vii ja sellega võib avada Ave kriminaalkarjääri.

Andres ja tema asjad

Andres- kuulus sandwitchi naljade generaator, totaalne tuulepea ja keegi kes teab kõigest midagi. Meie isiklik infopank:)

Need lood ei ole nüüd küll nüüd naljakad kuid märkimisväärsed siiski

Loetelu asjadest mida Andres on suutnud ära kaotada või unustada:

Pesupulber (viibib siiani Albany korteri pesuruumis)

Adapter (selle leidsime küll ülesse, kuid kadunud oli ta oma 2 nädalat)

Lusikas (leidis suurte pingutustega ülesse)

Hotelli toa võti (20 taala tagatisraha võtme eest jäi hotellile)

Valge t-särk (no ei tea kuhu jäi)

Singapuri dollarid (ei tea kahjuks väärtust, aga mida enam pole seda on dollarid)

Fotoaparaat (ilmselgelt kõige väärtuslikum kadu, Perthi kunstimuuseumi pargi pingil)

Tee (jook mis jahtub)

Pidurdamine (meie auto tagatule klaasil on auk sees, kuna auto põrkas teise autoga tagurpidi kokku)

Padjad (selle võib lugeda küll pigem Ave kaotamiseks, aga Andres ei kontrollinud kappi kuhu padjad jäid:P )

Ja uskuge sellise tempoga tuleb neid asju veel juurde :)

Timmo - võrratu mees Viimsist, keda kohtasime Kaditj internetikohvikus Perthis.

• Tõenäoliselt parim vihmasõitja Western Australias.
• Ettenägelik. Pakkis kodust ilusti kaasa väikse käterätiku, metallist nõud. Vat kui tubli.
  
• Suurepärane maitse. Ta teab, mis ta jalgadele on hea ning mis näeb välja kaunim, kui peldik puude vilus. Ta oskab suurepäraselt valida kõige paremad plätud, mis ei hõõru varbavahesid ning on kõndides vapustavalt mugavad. (Sama meisterlik plätude valija kui Siim)
  
• Lahkeim, mees universumis. Käisime poes järjekordsel toiduvarude täiendamisel. Timmo leidis poest suure 3L mahla, peal kiri Tottaly Juicy, hea hommikune mahl. Õhtul toimus aga väike olemine ja Timmo pakkus lahkelt teistele oma kallist mahla Nimelt Birmast pärit Humar ei tarbi alkoholi ja tema joogiks saigi mahl. Kui ka teised olid mahal ringini jõudnud, avastasime, tegemist on hoopis millegi muu kui mahlaga, nimel oli pudelis siirup. Aga must mees oli väga viisakas ja ei öelnud mitte sõnagi, pärast lahjendasime seda muidugi veega.
• Teiste pärast muretseja. Istud WCs ning teed oma häda, kui järsku kuuled kõrval kabiinist hoolitsevat häält, mis küsib kuidas läheb. Pole vaja mõelda, kes seal olla võib. Loomulikult on selle hääle taga hoolitsev Timmo.

Internetist

Yritame l2hiajal uue postituse teha, hetkel arvuti ei v6tnud omaks m2lupulka aga postitus on tulemas...

veidi pilte

siis kui me olime veel tööga rahul, enne koledaid viinamarju

Wave Rock

Kusagil keset tühermaad, kus polnud levi ega midagi

telkimine

50km otseteed

Swan Valley's telkimine

Täna saime kokku klassivenna Alariga, kes on Austraalias olnud juba 6 kuud. Tema soovitas meil Broome minna. Mõtleme ja arutame seda.

Nõiaring ja tagasi Perthis

Poleks uskunud, et me siia linna tagasi tuleks. Perth suutis muutuda pooleteise nädalaga täiesti tavaliseks linnaks.
Pidime 2300 km maha sõitma, et saada tööle 20 km kaugusele. Aga infot andis see retk päris palju.

Otsustasime Albanyst lahkuda ja otsida tööd lambafarmides, kuna viinamarjahooaeg hilineb pea igal pool. Sõitsime sisemaale 300km ja uued üllatused ja probleemid. Nimelt ei ole sisemaal meie mobiiltelefonidega mitte midagi teha. Kellelegi helistada ei saa, telefon toimib 3G levis, mida ükski meie telefon ei toeta. Vahepeal linnade vahel sõites küsisime, millises linnas on nt lähim leviala :)
Tööga meil seal ei õnnestunud. Pügamist me ei oska teha ning seega pole meile rakendust. Muid abitöölisi ei tahetud, isegi kohalike jaoks pole tööd.

Linnadest maapiirkonnas
Maapiirkonna linnad on kõik justkui ühesugused. Kõigil on 2-3 tänavat ning ongi kogu linn. Poed on ka samad. Igas võimalikus kohas püüdsime farmeritega kontakti saada, käisime ka ise farmides kohapeal. Aga kui tööd pole, siis tööd pole.

Hydes'is otsustasime, et läheme ikka viinamarjadele lähemale. Kas Perthi või Margaret Riverisse. Kuna kõik backbackerid ootavad Margaret Riveris saabuvat viinamarjahooaega (see algab 2-3nädala pärast), siis mõtlesime, et proovime üles poole. Hakkasime kohalikele veiniistandustele helistama ning saimegi kontakti, mille kaudu saime oma esimese töökogemuse.

Viinamarja orjad
Hommikul kl 11 kohtusime oma töövahendajaga. Ta juhtatas meid põldudele, andis tangid ja näitas ette, kuidas teha. Töö ei tundunudki nii keeruline. Vagude vahel on kastid, mis tuleb täis korjata ning nii lihtne see ongi. Palgaarvestus on kasti pealt. Kast ise on 60 liitrit. Kasti hind on 2,5dollartit. Alguses korjasime ilusaid suuri tumedaid viinamarju. Kastid täitusid kiiresti. Saime neid kaste kokku 39tk. Aga peale seda oli vaja teine sort korjata, millest pooled olid kuivanud ja mädanenud. Kahekesi ühe kasti täitmine võttis aega rohkem kui 15minutit. Tegime 7 kasti seda ka ning otsustasime kõik koos loobuda. Raha mida teeniks oleks meil 110 dollarit 5 tunni eest kahe peale. See on kõvasti vähem kui tegelik miinimum palk. Ja muideks kraade on õues pea 40. Proovi sa palavuses olla keset päeva, kui päike paistab lagipähe. Sinna meie praegune viinamarja teekond lõppes. Kuulsime seejärel ka mujalt, et viinamarjadega ei teeni suurt midagi. Kohalikud farmerid plaanivad järgmisel aastal üldse osad taimed maha võtta, kuna nõudlust ei ole.

Oma öömaja otsingutega jõudsime tagasi Perthi. Nüüd on plaan linnas hoopis tööd vaadata. Ning küll kunagi jõuab selle põllutöö ka ära teha. Iseenesest jäi südamesse Albany linn, kuhu tahaks kindalsti tagasi minna. Paraku pole seal hetkel tööd.

Wave Rock
Sisemaal seigeldes külastasime kuulsat Wave Rocki kaljut. Mis näeb välja nagu surfilaine, aga see on tegelikult hoopis kivist. Tuul on aastatega kalju sisse teinud suure õõnsuse.

Pildid tulevad hiljem, kuna meil on nett nii nigel, et isegi beebipilte ei näe vaadata :)

Rahustuseks teistele, et tulekahjude piirkonnast oleme hetkel päris kaugel. Kuigi totaalne tulekeeld on pea üle riigiline.

Pühapäev

Küll see Austraalia on ikka imelik maa:) Poed pannakse kinni kell 5 enamasti...eesti inimese jaoks ikka täitsa harjumatu teema...aga see selleks...

Täna magasime kaunist pühapäeva und ikka kella 11ni välja. Hommikusöögiks tegi Ave pannkooke. Taigna tegime pudeli sisse, nimel selline spets teema...Pudeli sees on pannkoogi jahu, lisad sinna 300 ml vett, raputad ja ongi taigen valmis.. Kalla otse pannile.

Väljasõit Denmarki (Taani :) )

Pühapäev oli juba ammu ette planeeritud, et sõidame Denmarki kanti ning külastame mõnda ümbuskonna atraktsiooni. Esimene peatus oli Denmarki turistiinfo. Turismipunktide heaks pooleks seni on olnud, et kaasa saad hunniku kaarte, parimad kohad mida külastada, majutusinfo jne lisaks on päris mitmes kohas olnud tasuta muuseum. Nii ka seekord.

Kompressorikeskuse inimestele

Denmarki infopunkti muuseumi teemaks olid baromeetrid (ehk siis neile kes ei tea, baromeeter mõõdab rõhku). Nimelt seal asus maailma kõige suurem baromeeter. Mõned pildid on ka üleval. Baromeeter oli püsti pandud läbi nelja korruse. Päris vahva.








Gigantide org

Infopunktist edasi võtsime suuna Gigant Valley´sse, kus asuvad hiiglaslikud puud millel vanust üle 400 aasta. Ja terve org on neid täis. Seal on turistide jaoks spetsiaalselt välja ehitatud, rajakesed ja tee mis viib su otse hiiglaslike puude latvadesse umbes 40 m kõrgusele. Vaatepilt on võimas ise kohal olles ja jalutades selles tuules kõikuval sildkonstruktsioonil. Puud ise on väga suured, enamasti seest tühjad, putukate ja tule poolt kahjustatud kuid siiski elavad. Seal oli üks vahva puu mille sisse mahutus auto parkima, kuid kahjuks see puu oma vanuse tõttu 90ndate alguses hukkus. Aga katsetasime pilte rõõmsalt selle puu imitatsiooniga.

Enne kojusõitu käisime jälle ühes maalilises rannas kust iga pilt mille tegid nägi välja kui postkaart.

Muide auto roolis oli seekord vapper Helen isiklikult.. Raskusi valmistab ainult suunatuli, muidu sõit tavaline:)

NB! Signe, Priit ja Rene Palju palju õnne pisitütrekese saamise puhul, muidugi õnnitlused ka vanavanematele!

Albany

Manjijumpist võtsime suuna kagu suunas. Kaardi pealt vaatasime, et tee peale peaks jääma päris suur järv. Kohale jõudes tuli välja, et kogu järv oli ära kuivanud (vt panoraami).
Tee ääres nägime ka silti "Tallinna", mis oli vanale käsisaele kirjutatud. Keerasime sellele teele ka, et äkki leiab mõne eestlase sealt metsast. Veidi aega sõitsime metsa vahel, kuid tee läks lõpuks nii auklikuks ning otsustasime tagasi tulla. Sellest piirkonnast polnud meil täpset kaarti ka.

Õhtuks jõudsime lõuna rannikule, Albanysse. Linn ise on väga rahulik. Kõikide meelest on see seni nähtud linnadest kõige normaalsem. Kesklinn asub kahe suure mäe vahel. Ühtegi foori linnas pole ning kõik parkimine on tasuta. Kesklinn on umbes Viljandi suurune, kuid koos äärelinnaga ilmselt tunduvalt suurem kui Tartu.
Kella kaheksa paiku hakkasime ka öömaja otsima. Üks odavam motell oli juba täis, ühes telkimisplatsis taheti saada 40 dollarit telgi eest.... lõpuks maandusime kuhugi kõrvalteele ning panime telgid ülesse ühele väiksele platsile. Kõige nõmedam telkimiskoht üldse minu meelest - kõrval oli suur maantee; öösel hakkas vihma sadama; süüa teha ei saanud korralikult, kuna piirkonnas on tuletegemise keeld; ning telkimisplats oli tegelikult tavaline kruusatee... mõnus. Hommikul ärgates hakkasime kohe normaalsemalt öömaja otsima. Võtsime viie peale ühe apartemendi - panime kinni kolm ööd kahe öö hinnaga. Väga normaalne ja mugav koht. Apartementide suur pluss on see, et ise saab korralikult süüa teha. Autoga reisides ei saa kuskil tuld teha ning enamasti tuleb saia või konserve süüa. Hostelis elades pakutakse alati hommikuti saia moosiga süüa ("hommikusöök" on hinna sees). Kuna me oleme hostelites päris palju olnud, siis saiast on suht kopp ees juba. Mõnes pargis on ka tasuta grillimiskohad, kuid sageli sealsed grillid ei tööta ning seega pole meil õnnestunud üheski sellises kohas süüa veel teha.

Kuna praegu on nädalavahetus ning igast tööbürood kinni, siis 2 päeva mängime turiste ning vaatame kohalikke vaatamisväärsusi. Täna käisime linnas ringi ning sõitsime kahe suure mäe otsa, kust avanes päris hea vaade. Homme peaks minema naaberlinna Denmarki.

Ilm
Ilm on nüüd siin päris külm :) Temperatuur on päeval veidi üle kahekümne kraadi. Nagu Eesti suvi. Varem oli Perthis liiga palav, üle 35. Alati igal pool vale temperatuur :D

Autosõit
Olen siis ka (Siim) nüüdseks valel pool roolis istnud. Sõita midagi hullu pole. Vahepeal kipub ära ununema, et suunatulekang on ka teisel pool.

Hunnik pilte ka: http://wrc.planet.ee/AUS1
(ei saanud FTP serverisse sisse, et galeriina üles laadida)

L6una-Austraalias

Nüüdseks on blogikirjutamisele esimene vaheaeg tulnud..aga kohe kõigest lähemalt

3.02.2009 alustasime sõitu lõuna poole. Päeval ajasime veel viimased toimtused Perthis korda. Tee Margaret Riverisse kulges ikka pigem turistiteid kasutades, et näha loodust ja muud huvitavat. Sõitsime läbi mitmest linnast ning käisime Preston beachi rannas ujumas. Meeletud lained, mis pole Perthi rannas nähtuga mitte võrreldavadki. Veel käime Cape Naturaliste neemel kust avanes vaade ookeanile, ning seal on võimalik vaalasid vaadelda. Kahjuks jõudsime me sinna aga liiga hämaras ja päike just loojus.

Maastik

Kuna hetkel on siin suvi siis, ümbrus on väga väga kuiv. Tuleoht on meeletult suur. Iga väiksemgi hooletus võib suure häda tekitada. Tulekahjude jälgi on pea igast metsast näha. Seni sõidetud maastik on olnud väga mitmekülgne. pikad rannaribad, põõsastikud, põlismetsad, suured põllud, mäed... siin on tõesti kõike.

Kängurud

Kindlasti teid huvitab kas me juba mõnda Kängurukest ka näinud oleme. Nüüd saame vastata jah. Nägime tee ääres tervet karja. Aga õhtul sõites kohtab märksa rohkem pisikesi jänkusid kes kipuvad ootamatult teele hüppama.

Margaret River

Õhtul jõudsimegi Margaret Riverisse mis on Lääne-Austraalia veini osariigi keskus. Tõesti erinevaid istandusi on siin nii paremat kui vasakut kätt. Kuna saabusime suht pimedas, siis ööbimiskohta polnud meil kuskit võtta, ööbisime kuskil pisikesel kõrvalteel Margaret Riveri külje all. Me Siimuga otsustasime magada autos. Linn ise on pisike ja selline kodune. Käisime läbi tööbürood, infopunktid.. ja selgus, et oleme liiga vara tulnud viinamarju korjama. Hooaeg on sellel aastal kõvasti hilinenud. Kõik ütlevad justkui ühest suust 2-3 nädala pärast on tööd, kõik sõltub ilmast. Võtsime suuna edasi

Nannup
Linna nimi tähendab kohta kus puhatakse. Ja tõesti see on koht inimesele kes tahab rahu ja vaikust. Väga retro, meenutab veidi sarja väike maja preerias. Vaid mõni pood, tankla, infopunkt ning hotell:) Elu linnas jääb seisma täpselt kell viis. Me jõudisme napilt enne viit tanklasse oma täiesti tühja bensiinipaagiga. Meil oli õnne. Linn ise paikneb Blackwoodi Billabongis, ehk siis Blackwoodi jõe orus, mis veeperioodi ajal täitub peilgeni veega. Leidime siit jõe äärest ühe puu kuhu on märgitud erinevate aastate veetase. Otsustasime ööbida sealsamas jõekaldal asuvas pargis.

Bridgestown
Võtsime suuna veel veidi lõunapoole. Traditsiooniliselt uurisime infopunkte, tööbüroosid ning seejäral otsustasime nautida kohaliku siidri võlusid. Cidery- kohalik siidrivalmistaja kes reklaamib end maailma parima siidri tootja. Nende slogan kõlab ka vastavalt life is short- drink the best (ehk siis elu on lühike- joo parimat). Siidrid olid tõesti suurepärased ning tasuta mekkimine päikselisel päeval oli väga teretulnud.

Manjimup
Veidi suurem linn kui eelmised, kuna meil on töö leidmisega juba suht kriitiline seis oleme ka ettejuhtuvatesse farmidesse sisse hüpanud ja küsinud kas on ehk tööd pakkuda. Selles linnas saime esimest korda infopunktist ka mingi tulemuse. Kaks A4 lehte telefoni nr kuhu helistada. Kahjuks oli tulemus keisine. Ka õuna-pirni piirkonnas hooaeg hilineb nii 2-3 nädalat. Otsisime endale seekord karavanipargis väikse maja ööbimiseks, et istuda rahulikult maha mõtteid koguda ja otsustada kas minna ehk tagasi põhja suunas....

Esimene 66 lageda taeva all

Eile hommikul oli siis meil hostelist check out, olimegi siis oma kompsudega lihtsalt linnapeal. Pangakaardi p2rast ei ole me saanud veel linnast 2ra minna. TFN on juba k2es, t2na panka kaarti korda ajama ja peale l6unat tuld l6una poole.

Eile ostsime esmase varustuse v2ljas 66bimiseks. Telk, magamiskotid, alused ja priimus. Yle 100 taala l2ks nagu niuhti.

Kell 8 6htul, polnud meil ikka vell selge kus me oma 66 m66da saadame, ja otsustasime kysida n6u politseist. Politsei ytles, et otsest regulatsiooni pargis 66bimise vastu ei ole, aga leidke endale koht kus teisi ei oleks. Et ei saaks tekkida suuremad l2bustajate seltskonnad, ja kui politsei ikkagi palub mujale kolida siis parem tehke seda.

Esimese 66 veetsime Mitchelli pargis, kus oli ka eestlaste kokkutulek. Panime pimedas oma uhiuued telgid pysti, s6ime ja l2ksime magama. Linnavaade mis avanes meie telkimiskohast oli imeline. Aga keset 66d tabas meid yllatus, nimelt hakkasid vihmutid t66le. Suured, v6imsad vihmutid. Igatahes telk sai m2rjaks :) Kui vihmutid t66 l6petasid oli j2rgmised yllatajad kenad laululinnud, h22l meenutab ehk harakat v6i varest aga veel hullem :). Hommikul oli terve park linde t2is.

Ilmast

Eile oli 38 kraadi sooja, t2naseks lubas 36 kraadi. Inimesed nagu v2ga pruunid ei olegi siin. Enamus on ikka suure p2ikesega toas ja kasutavad 6ues ikka 30nest p2iksekaitset. Ilma kreemitamata pole m6tet v2lja minna, p6letused tulevad kergelt.

Pilte ja tekste

nüüd olen ma veidi kohalikum. uued püksid jalas











täna käisime rannas. vaade ranna algusele








meie uus auto







blond teeb blondile õllele reklaami







Birmast pärit Humar tegi oma elu esimese õlle. Eestlased viivad pahale teele. Birma tüüp on see must mees :)







Homsest plaanime edasi liikuma hakata. Siis vist neti võimalust meil nii palju enam pole. Vaatab kuidas asi kujuneb. Kavatseme ikka tööle ka hakata.