Saime lõpuks netti ka. Leidsime läpakas autos ringi sõites ühe „tasuta“ Wifi ala ühe kontori ees :D
14 veebruaril otsustasime võtta ette reisi põhjarannikule. Eesmärgiks on jõuda Broome mis on kuulus oma pärlite poolest. Põhimõtteliselt kogu Austraalia pärlitöötus asub seal. Nüüd aga kõigest lähemalt.
14 veebruari õhtul kella kuue paiku saime kokku Malcomiga kes maksis meile meie viinamarjavaeva, ning teele me kohe asusimegi. Esimene peatus sai teoks pisikeses linnas nimega Gingin, kus keha kinnitamine oli taaskord turbokate (kiirnuudlid) ülesanne. Peale õhtusööki võtsime suuna linnakese peale millel nimeks Cervantes, kuna seal lähedal asub kuulus Pinnaclese kõrb. Öö veetsime linna avalikus rannas, hommikul muidugi avastasime, et terves piirkonnas on telkimine keelatud. Pimedas me seda märki ei märganud (üritame ikka märke tavaliselt järgida ja olla seadusekuulekad). Muide see oli kõige jubedam telkimine üldse kogu selle aja jooksul. Ookean haises, lained mürisesid ning maapind oli künklik.
Pinnacles desert
Pinnacles on kõrb, mis asub Namburgi rahvuspargis. Kõrb on eriline oma kivide poolest mis on moodustunud iidsetest merekarpidest ja muust mereelust ning aastatuhandete jooksul sellise vormi endale võtnud. Kõrb oli tõeliselt huvitav. Välja oli ehitatud spetsiaalne autorada, mis lihtsustab oluliselt kõrbes liikumist. Esimene kõrbeliiva kogemus. Edasine tee viis meid järgmisesse kuulsasse kohta nimega Monkey Mia
Monkey Mia
Poolel teel Monkey Miasse saime teada mida tähendab tõeline palavus 100% õhuniiskust. See on see, kui astud oma konditsioneeriga autost õue ja tunned kuidas nahale talletub õhuniiskus. Riided ja keha koheselt märjad. Lisaks on põhjarannkul veel vihmahooaeg ning nüüd teame, et Timmo on parim vihmasõitja siin pool ekvaatorit :) Timmo sai ikka tõelise Austraalias sõitmise kogemuse. Lisaks sellele, et vihma kallas (mitte sadas) on siin kandis meeletult palju kängurusid, emusid, rotte, jäneseid jne kes kõik armastavad tee peal luusida. Taaskord öösel sihpunkti jõudes panime telgid püsti ning läksime magama, et varavalges kell 7 olla metsikuid delfiine vaatamas.
Monkey Mia ja delfiinid
Monkey Mia on kuulus just oma delfiinide poolest. See on koht, kus on võimalik peaaegu katsuda metsikuid delfiine. Sealsetel delfiinidel on harjumuseks ujuda päris kaldasse, inimestele väga lähedale. Külastajatel on võimalus saada delfiine toita nn loterii alusel (mina jäin napilt ilma, valiti hoopis naine minu kõrvalt). Ilmselt me poleks toitmist näinud kui kohal poleks olnud võttegruppi Jaapanist. Nägime tervikliku show. Inimesed, kes olid kogunenud paluti astuda poole põlveni vette sirgjoonena üksteise kõrvale. Pargivalvurid hoidsid rahval silma peal ja üks neist rääkis lähemalt delfiinidest ja nende kommetest. Delfiine, kes rannas käivad on 7-8 tk. Peale delfiinide nägime ära rai kala ja metsikud emud. Monkey Miast edasi liikusime edasi Carnarvoni. Põikasime läbi enne seda pisikesest Denhami linnast, kus emud jalutasid tänavatel ringi.
Shell beach
Olles teel käisime läbi veel Shell Beachist (karbirand). Rand on eriline miljonite karpite poolest. Pisikesed merekarbid ääristavad randa rohkem kui 120 km ulatuses ja karpide kiht on rohkem kui 10 m sügavune. Karpe kasutati kunagi majade ehitamiseks. Vesi on rannas nii selge, et karpidest on vette võimalik kirjutada:)
Roadkill = 1
Päeval kui päike paistab, on maanteed loomadest suhteliselt tühjad. Kui päike loojub, ärkavad ka loomad. Vahepeal on tunne nagu sõidaks loomaaias. Tee peal oleme näinud selliseid elukaid nagu: emu, känguru, kits, sisalik, hiired, jänes, ussid ning mingi kaslane.
Kängurud on sellised imelikud loomad, et vahepeal lihtsalt seisavad keset maanteed. Enne ära ei liigu, kui auto on umbes paarikümne meetri kaugusel. Seega vahepeal on nad päris ohtlikud. Kängurud, keda meie näinud oleme on umbes 1m kõrgused, mõned ka inimesest pikemad. Õhtuti on neid päris palju näha. Päeval on tee ääres aga kümneid ja kümneid känguru laipu. Ise oleme suutnud kängurudele otsasõitmist vältida, kuid alla oleme pidanud ajama ühe jänese.
Jäneseid on siin väga palju ning õhtuti on neile otsasõitu suhteliselt raske vältida. Nad on kiired ning nende jooksu trajektoor on väga heitlik.
Carnarvon
Saabusime 16 veebruar Carnarvoni (umbes 9000 elanikku) ja otsustasime, et vaatame siin ka tööd. Leidsime järjekordes haagisepargis ööbimise. Järgmiseks päevaks plaanisime otsida töövõimaluse, kuna lugesime, et siinakadis on aastaläbi banaanid. Asusime farme läbi kammima. Banaani ja mangofarmidest öeldi nagu ühest suust, et hooaeg on läbi. Soovitati üle jõe küsida. Seekord läksid Helen ja Siim küsima ja kohe näkkas, sebisime 3 töökohta farmis. Kõrvalt farmist leidime töö ka ülejäänud kahele reisikaaslasele. Olemegi mõneks ajaks paigal, kõik ametlikult, tööd nädalaks-kaheks. Huvitav asja juures on see, et 17 jaanuaril alustaime teed Tallinnast ja 17 veebruaril leidsime töö. Täpselt kuu aega esimese töökohani.
Tööl Carnarvonis
18 veebruaril alustasime farmis, mis tegeleb mitme erineva vilja kasvatamisega: kõrvitsad, melonid, mangod, banaanid, apelsinid, arbuusid...võibolla on midagi veel mis veel silma pole jäänud.
Esimesed 2 päeva olime seal 3kesi tööl, Helen, Sam ja Tim, reedel lisandusid Ave ja Andy ka. Ave ja Andy olid esimesed päevad kõrval farmis. Farmi töö on ikka päris koormav 30-40 kraadise kuumuse juures. Tööpäev algab kell 7 hommikul ja lõpetame kuskil 5. Tunni palk on brutona siis 21,5 dollarit, kätte saame puhtalt 15 tunnis mis teeb siis üle 120 dollari päevas. Palun võrrelge nüüd viinamarjakorjamisega, mille tunnihinnaks tuli meil 10 ja natuke peale. Tegime siin niisama naljapärast arvutusi, et kui 4 nädalat tööl käia, siis peaks puhtal kätte saama eesti rahas kuskil 22000...Ainus häda on selles, et põhjamaa inimesele on see väga jube... Täna nt oli 39 kraadi kuuma ja me koristasime kõrvitsapõldu. Olime lõunani tööl, viimane tund oli täielik piin. Peale lõunat läksimegi koju, töötajad ka ütlesid, et see ilm ei ole mõeldud sellise töö jaoks. Vett kulub põllu peal liitrite kaupa. Oleme välja mõelnud juba igasuguseid nippe kuidas end jahutada nagu nt: müts sügavkülmikusse, jää mütsi alla tilkuma, särk märjaks selga jne. Isegi kui päeval hakkaks vihma sadama, ei leevendaks see põllul olemist. Pigem teeb see olemise tunduvalt hullemaks. Maapind on väga kuum ning vihmasadu muudab õhu väga lämbeks. Sedasi väljas viibida on paras katsumus.
Selle farmi hea külg on see, et me teeme igasuguseid erinevaid abitöid. Seni oleme, arbuusiseemneid mulda pannud (seeding), mangopuude kärpimisest tekkinud oksi koristanud, kõrvitsaid korjanud, rockmeloneid korjanud ja pesnud, arbuusipõldu koristanud (saagijärgne põllu tühjendamine järjekordseks seedimiseks), kõplanud arbuusipõldu (Helen) ja banaanipuid istutanud ning puhastanud (Siim). Tööd peaks olema vähemalt selle nädala lõpuni ja ehk ka järgmise nädala alguses.
Kui me poleks farmi tööle saanud, siis tegelikult polekski me saanud Broome poole eriti edasi liikuda, sest sel ajal olid teed põhjas üle ujutatud. Kohalik mees rääkis, et üleujutused tekivad väga kiiresti. Vesi võib tõusta nii kiiresti, et sa ei jõua selle eest isegi ära joosta. Alles oli siin kandis kuskil vesi tõusnud 6 meetrit.
Nagu näete on nüüd megapikk postitus, meil netivõimalused suht nigelad aga eks järgmise korrani. Loodan, et viitsite ikka lugeda:)
14 veebruaril otsustasime võtta ette reisi põhjarannikule. Eesmärgiks on jõuda Broome mis on kuulus oma pärlite poolest. Põhimõtteliselt kogu Austraalia pärlitöötus asub seal. Nüüd aga kõigest lähemalt.
14 veebruari õhtul kella kuue paiku saime kokku Malcomiga kes maksis meile meie viinamarjavaeva, ning teele me kohe asusimegi. Esimene peatus sai teoks pisikeses linnas nimega Gingin, kus keha kinnitamine oli taaskord turbokate (kiirnuudlid) ülesanne. Peale õhtusööki võtsime suuna linnakese peale millel nimeks Cervantes, kuna seal lähedal asub kuulus Pinnaclese kõrb. Öö veetsime linna avalikus rannas, hommikul muidugi avastasime, et terves piirkonnas on telkimine keelatud. Pimedas me seda märki ei märganud (üritame ikka märke tavaliselt järgida ja olla seadusekuulekad). Muide see oli kõige jubedam telkimine üldse kogu selle aja jooksul. Ookean haises, lained mürisesid ning maapind oli künklik.
Pinnacles desert
Pinnacles on kõrb, mis asub Namburgi rahvuspargis. Kõrb on eriline oma kivide poolest mis on moodustunud iidsetest merekarpidest ja muust mereelust ning aastatuhandete jooksul sellise vormi endale võtnud. Kõrb oli tõeliselt huvitav. Välja oli ehitatud spetsiaalne autorada, mis lihtsustab oluliselt kõrbes liikumist. Esimene kõrbeliiva kogemus. Edasine tee viis meid järgmisesse kuulsasse kohta nimega Monkey Mia
Monkey Mia
Poolel teel Monkey Miasse saime teada mida tähendab tõeline palavus 100% õhuniiskust. See on see, kui astud oma konditsioneeriga autost õue ja tunned kuidas nahale talletub õhuniiskus. Riided ja keha koheselt märjad. Lisaks on põhjarannkul veel vihmahooaeg ning nüüd teame, et Timmo on parim vihmasõitja siin pool ekvaatorit :) Timmo sai ikka tõelise Austraalias sõitmise kogemuse. Lisaks sellele, et vihma kallas (mitte sadas) on siin kandis meeletult palju kängurusid, emusid, rotte, jäneseid jne kes kõik armastavad tee peal luusida. Taaskord öösel sihpunkti jõudes panime telgid püsti ning läksime magama, et varavalges kell 7 olla metsikuid delfiine vaatamas.
Monkey Mia ja delfiinid
Monkey Mia on kuulus just oma delfiinide poolest. See on koht, kus on võimalik peaaegu katsuda metsikuid delfiine. Sealsetel delfiinidel on harjumuseks ujuda päris kaldasse, inimestele väga lähedale. Külastajatel on võimalus saada delfiine toita nn loterii alusel (mina jäin napilt ilma, valiti hoopis naine minu kõrvalt). Ilmselt me poleks toitmist näinud kui kohal poleks olnud võttegruppi Jaapanist. Nägime tervikliku show. Inimesed, kes olid kogunenud paluti astuda poole põlveni vette sirgjoonena üksteise kõrvale. Pargivalvurid hoidsid rahval silma peal ja üks neist rääkis lähemalt delfiinidest ja nende kommetest. Delfiine, kes rannas käivad on 7-8 tk. Peale delfiinide nägime ära rai kala ja metsikud emud. Monkey Miast edasi liikusime edasi Carnarvoni. Põikasime läbi enne seda pisikesest Denhami linnast, kus emud jalutasid tänavatel ringi.
Shell beach
Olles teel käisime läbi veel Shell Beachist (karbirand). Rand on eriline miljonite karpite poolest. Pisikesed merekarbid ääristavad randa rohkem kui 120 km ulatuses ja karpide kiht on rohkem kui 10 m sügavune. Karpe kasutati kunagi majade ehitamiseks. Vesi on rannas nii selge, et karpidest on vette võimalik kirjutada:)
Roadkill = 1
Päeval kui päike paistab, on maanteed loomadest suhteliselt tühjad. Kui päike loojub, ärkavad ka loomad. Vahepeal on tunne nagu sõidaks loomaaias. Tee peal oleme näinud selliseid elukaid nagu: emu, känguru, kits, sisalik, hiired, jänes, ussid ning mingi kaslane.
Kängurud on sellised imelikud loomad, et vahepeal lihtsalt seisavad keset maanteed. Enne ära ei liigu, kui auto on umbes paarikümne meetri kaugusel. Seega vahepeal on nad päris ohtlikud. Kängurud, keda meie näinud oleme on umbes 1m kõrgused, mõned ka inimesest pikemad. Õhtuti on neid päris palju näha. Päeval on tee ääres aga kümneid ja kümneid känguru laipu. Ise oleme suutnud kängurudele otsasõitmist vältida, kuid alla oleme pidanud ajama ühe jänese.
Jäneseid on siin väga palju ning õhtuti on neile otsasõitu suhteliselt raske vältida. Nad on kiired ning nende jooksu trajektoor on väga heitlik.
Carnarvon
Saabusime 16 veebruar Carnarvoni (umbes 9000 elanikku) ja otsustasime, et vaatame siin ka tööd. Leidsime järjekordes haagisepargis ööbimise. Järgmiseks päevaks plaanisime otsida töövõimaluse, kuna lugesime, et siinakadis on aastaläbi banaanid. Asusime farme läbi kammima. Banaani ja mangofarmidest öeldi nagu ühest suust, et hooaeg on läbi. Soovitati üle jõe küsida. Seekord läksid Helen ja Siim küsima ja kohe näkkas, sebisime 3 töökohta farmis. Kõrvalt farmist leidime töö ka ülejäänud kahele reisikaaslasele. Olemegi mõneks ajaks paigal, kõik ametlikult, tööd nädalaks-kaheks. Huvitav asja juures on see, et 17 jaanuaril alustaime teed Tallinnast ja 17 veebruaril leidsime töö. Täpselt kuu aega esimese töökohani.
Tööl Carnarvonis
18 veebruaril alustasime farmis, mis tegeleb mitme erineva vilja kasvatamisega: kõrvitsad, melonid, mangod, banaanid, apelsinid, arbuusid...võibolla on midagi veel mis veel silma pole jäänud.
Esimesed 2 päeva olime seal 3kesi tööl, Helen, Sam ja Tim, reedel lisandusid Ave ja Andy ka. Ave ja Andy olid esimesed päevad kõrval farmis. Farmi töö on ikka päris koormav 30-40 kraadise kuumuse juures. Tööpäev algab kell 7 hommikul ja lõpetame kuskil 5. Tunni palk on brutona siis 21,5 dollarit, kätte saame puhtalt 15 tunnis mis teeb siis üle 120 dollari päevas. Palun võrrelge nüüd viinamarjakorjamisega, mille tunnihinnaks tuli meil 10 ja natuke peale. Tegime siin niisama naljapärast arvutusi, et kui 4 nädalat tööl käia, siis peaks puhtal kätte saama eesti rahas kuskil 22000...Ainus häda on selles, et põhjamaa inimesele on see väga jube... Täna nt oli 39 kraadi kuuma ja me koristasime kõrvitsapõldu. Olime lõunani tööl, viimane tund oli täielik piin. Peale lõunat läksimegi koju, töötajad ka ütlesid, et see ilm ei ole mõeldud sellise töö jaoks. Vett kulub põllu peal liitrite kaupa. Oleme välja mõelnud juba igasuguseid nippe kuidas end jahutada nagu nt: müts sügavkülmikusse, jää mütsi alla tilkuma, särk märjaks selga jne. Isegi kui päeval hakkaks vihma sadama, ei leevendaks see põllul olemist. Pigem teeb see olemise tunduvalt hullemaks. Maapind on väga kuum ning vihmasadu muudab õhu väga lämbeks. Sedasi väljas viibida on paras katsumus.
Selle farmi hea külg on see, et me teeme igasuguseid erinevaid abitöid. Seni oleme, arbuusiseemneid mulda pannud (seeding), mangopuude kärpimisest tekkinud oksi koristanud, kõrvitsaid korjanud, rockmeloneid korjanud ja pesnud, arbuusipõldu koristanud (saagijärgne põllu tühjendamine järjekordseks seedimiseks), kõplanud arbuusipõldu (Helen) ja banaanipuid istutanud ning puhastanud (Siim). Tööd peaks olema vähemalt selle nädala lõpuni ja ehk ka järgmise nädala alguses.
Kui me poleks farmi tööle saanud, siis tegelikult polekski me saanud Broome poole eriti edasi liikuda, sest sel ajal olid teed põhjas üle ujutatud. Kohalik mees rääkis, et üleujutused tekivad väga kiiresti. Vesi võib tõusta nii kiiresti, et sa ei jõua selle eest isegi ära joosta. Alles oli siin kandis kuskil vesi tõusnud 6 meetrit.
Nagu näete on nüüd megapikk postitus, meil netivõimalused suht nigelad aga eks järgmise korrani. Loodan, et viitsite ikka lugeda:)
5 comments:
Päris kurnatud nägudega. Ja Siim on karvaseks läinud :D
Tõesti tülpinud ja kurnatud näod! Pidage siis ilusasti vastu!
Loodetavasti lähete varsti jälle selle kontori akna taha ja annate meile ka teada, kuidas läheb.
Väga huvitav on kugeda neid postitusi ja teada, kuidas mujal elatakse ja ollakse :) vaatan seda lehte 3x nädalas, et vaadata, kas miskit huvitavat pole kirjutatud :)
olge tublid ja pidage vastu.
Katrin N
töö sai nüüd läbi ja siirdume põhja. vaatab kaugele jõuab. torm ja üleujutused pidid tulema.
Julge samm on teil tehtud, pidage ikka vastu, kas Bromes ka tööd leiate?
Silvi
Post a Comment