Uluru-Kata Tjuta rahvuspark

Teisipäeva hommikul alustasime Alice Springsist sõitu Uluru poole, mis asub umbes 450km kaugusel. Uluru ja Kata Tjuta asuvad rahvuspargis ning rahvuspargi sees ööbida ei saa. 10km enne rahvusparki asub turistidele mõeldud linnak, kus on poed, infokeskus, hotellid, karavanpark, bensiinijaam, autoremont jne. Meie seadsime end kaheks ööks sisse karavanparki ja ööbisime telgis. Päeval oli 41kraadi ning öine kõige madalam temperatuur oli 24 kraadi. Enne õhtusele kaamlisõidule minemist käisime basseinist ka läbi. Välja tulles hakkas isegi selles kuumuses täitsa külm...

Kaamlisõit
Meid korjati karavanpargist peale ja sõidutati kaamlifarmi. Sealsetel töötajatel oli meie grupiga kiire-kiire, sest anti hoiatus äikesetormile (mis kohale ei jõudnudki). Üks töötaja läks kogu aeg närvi, kui jaapanlased ei saanud aru, kuidas õigesti kaamli selga istuda. Hiljem kaamli seljast maha tulles närvitses taas pea kõikidega... Kaamlisõit ise hakkas veidi enne päikseloojangut. Ratsutasime ühe küüruliste kaamlitega Uluru lähistel umbes tunnikese. Saime targemaks nii palju, et kaamlid ei sülitagi tatti, vaid see on hoopis okse :) Kaamlid on võimelised 10 minutiga üle 200 liitri vett ära jooma ning suudavad veeta elada nädala. Austraalias on maailma kõige suurem metsikute kaamlite populatsioon, mis oli samuti üllatuseks. Ning et kaamlid on väga kallid, araablased maksavad nende eest miljoneid austraalia dollareid.


Uluru

Uluru ehk Ayers Rock on maailma suurim kivi ning Austraalia üks sümboleid - üle 3km pikk, 340 kõrgune (Ulurust suurem osa asub maapinna all). Seega üks kivi Austraalias on kõrgem kui Suur Munamägi. Uluru on kohalike aborigeenihõimude kultuskivi.
Järgmise päeva hommikul tegime tiiru ümber suure kivi, kogu retk oli üle 10km. Ilm oli õnneks pilvine ning väga palav polnudki. Aga nõmedaks asjaks oli kärbeste rohkus. Enamus aega kui me rahvuspargis jala kõndisime, olid meil kärbsevõrgud peas. Hästi investeeritud 20 daala.

Sedasi me jalutasime kärbsevõrkudega...

Kivi otsa täna seekord ronida ei saanudki vihma ohu tõttu. Lisaks oli temperatuur liiga kõrge. Kui väljas on üle 36 kraadi, siis enam otsa ronida ei saa. Aborigeenid väga ei taha ka, et keegi kivi otsa ronib, kuna see on neil usuvastane.

Uluru ühe külje alt

Uluru teise külje alt

Kata Tjuta
Uluru ei asu päris üksi keset kõrbe. Seal samas 40km kaugusel asuvad veidi vähem tuntumad liivakivid - Kata Tjuta ehk The Olgas (tõlkes palju päid). Kõrgeim kivi on koguni 546m kõrgune. Seal kivide vahel jäi Helenil hing kinni ning pikemat jalutuskäiku me ette ei võtnud. Ju oli kõik nii ilus või siis Helen oli lihtsalt eelmisest pikast jalutuskäigust väsinud...

Punktimaal
Pärast läksime aborigeenide punktimaali workshopile. Kohalik abo Sarah seletas meile erinevaid märke ning kuidas nende maale lugeda. Seejärel saime omale paberid ja värvid kätte ning asusime maalima. Lõpptulemusega me kumbki rahule ei jäänud. Me ainult punktitasime ning ühtegi sümbolit millegi pärast ei kasutanud... Pärast maalimist saime osta õpetaja ühe maalidest ära. Pildil on see vasakpoolne. Parem ülemine on Siimu ning all Heleni maal. Mõlema maal kujutab kuidagi meie Austraaliasse tulekut. Õpetaja maalil on kujutatud "Seitse Õde", mingi müüt käib sellega kaasas aga enam ei mäleta. Midagi tähtkujudega oli.

Õhtul käisme Ulurut päikseloojangul vaatamas ning järgmise päeva hommikul sõitsime Alice Springsi tagasi. Võimalus oli ka Kings kanjonisse sõita (150m sügavune), kuid ei viitsinud üle 300km juurde sõita. Nüüd plaanime paar päeva Alice Springsis olla ning siis idaranniku poole.