Helen istub töö juures laua taga ning teeb oma igapäevast viie minutilist pausi. Tema juurde istub ülemus Madi, kes on taas veidi tusane.
M: "Alates tänasest hakkame töölolemise ajagraafikut täitma. Edaspidi arvestatakse pausid palgast maha. Ning sa ei küsinud, kas võid pausi teha. Lisaks pole 5 tunnise tööpäeva juures pausi ette nähtud!"
H: "Ok. Aga kas ei saa pausi tasaarveldada sellega, et ma tulen alati 10 minutit varem tööle?"
M: "See pole minu probleem kui tahad varem alustada."
H: "Keegi ei ole mind informeerinud ka, et ma ei tohi 5 minutilist pausi teha. Kas ma hakkan edaspidi rohkem tunde ka saama kui vaid 5h päevas?"
M: "Ei."
H (naeratades): "No sellisel juhul pole see töö minu jaoks."
M: "Ok, sa võid päeva lõpuni siin tööl olla."
H: "Ma parem lahkun kohe."
M (ärritudes): "Olgu nii. Kas sa maksid ka selle joogi eest, mille sa külmikust võtsid?"
H: "Ei. Aga pole probleemi selle eest maksta."
M: "Maksa 2 dollarit!"
Helen maksis ära. Madi andis eelmise nädala palgatõendi.
H: "Eelmine nädal sain ma palka vaid 20 tunni eest, kuigi töötasin 20,5 tundi."
M: "Ma arvestan su pausid selle arvelt maha. Selle nädala palk tuleb esmaspäeval ülekandega. Ära muretse, ega ma sinult nahka üle kõrvade tõmmata ei taha.
H: "Ja palgatõend? "
M: "Saad hiljem."
Helen hakkas lahkuma.
Teised töötajad: "See you tomorrow!"
H: "No, we won´t!"
Ja kõik jäid küsivalt järgi vaatama....
Tööle tulles lubati vähemalt 35 töötundi nädalas. Esimene nädal saigi umbes nii palju, siis aga hakkasid jutud tulema, et kuniks üks töötaja ära läheb saavad kõik vähem tunde. Ja siis edasi, et lihavõttepühadeni ilmselt pole nii palju tunde anda. Viimane nädal sain vaid 20h. Külmkapist lubati võtta nii palju jooke kui ise tahad. Keegi ei rääkinud sellest, et MINA pausi ei tohi teha. Kõik töötajad tegid lõuna pausi.
Peale seda kui tahtsin saada ametlikku palka, muutus bossi suhtumine minusse. Enam ei olnud ta nii sõbralik, ei teinud nalja. Tundsin, et hoiab mingit distantsi. Minu viimase nädala tööülessandeks valdavalt kujunes röstsaiade ettevalmistamine, nõude pesemine ja õhtul sitase ja ülirasvase köögipõranda pesemine. Vahepeal käisin lõunaajal kassas ka abis, kuid mitte palju. Sest kassasse palgati juurde 2 uut inimest peale minu. Köögis töötavad 2 aasia inimest, kes väga inglise keelt ei räägi. Neid on Madil hea kottida. Minule jäi tunne, et nad teevad mustalt tööd. Põhjus miks me ametlikku palka saada tahame on lihtne. Nimelt saame maksuaasta lõpus kõik maksud tagasi. Tööandja on kohustatud 9% lisaks meie palgale pensionifondi kandma. Ning meie saame riigist lahkudes kõik tagasi. Aga kui maksu ei maksa, siis ei saa mingit raha. Ning need maksutagastuse summad pole mitte väiksed. Isegi kui töötad vaid paar kuud, käib jutt juba kümnetest tuhandetest kroonidest. Seega see tüüp paneb mustalt makstes päris palju raha kõrvale. Hetkel tõsiselt kaalun kas kaevata kuhugi tema kohta või mitte. Põhjus oleks ju must palk ja minuga lepingu sõlmimise edasi lükkamine ning omavaoliliselt pauside mahaarvamine palgast. (juhul kui ta seda teeb).
Siim oli muidu soovitanud juba ammu, et tuleksin sealt firmast ära.
Kui Helen autoga koju jõudis, oli keegi juba helistanud... Helistajaks oli tööbüroo, kus käisin vähemalt kuu aega tagasi, rohkem pole nendega vahepeal suhelnud. Mulle pakuti tööd. Täna käisingi oma esimesel tööpäeval ühes rahvusvahelises toitlustusfirmas. Kusjuures see firma asub täpselt selle kiirtoidurestorani vastas.
Tööbüroost öeldi, et tööd on hetkel 3 päevaks ja võibolla saaksin järgmine nädal ka mõned vahetused teha.
Tegemist on cateringi firmaga, mis valmistab ja pakib toitu lennufirmadele nagu Quantas ja Jetstar. Mõlemad peaksid olema Austraalia kohalikud lennufirmad. Minu ülesandeks täna oli toidu pakkimine väikestesse fooliumkarpidesse. Toit on eelküpsetatud ja jahutatud. Hommikul komplekteerisin veidi aega ka lennuki hommikusööke. Huvitav oli tegelikult sellest protsessist osa võtta. Pakkisin täna kindlasti üle tuhande portsu toitu. Arvestades, et minu töölaua peale mahub 200 karpi ja neid lauatäisi sai päeva jooksul tehtud viis või kuus tükki küll.
Imelik mõelda, et kui ma poleks Madi juurest kohe peale seda vestlust ära jalutanud, poleks mul seda huvitavat kogemust täna olnud. Tundub, et ajastus klappis.
M: "Alates tänasest hakkame töölolemise ajagraafikut täitma. Edaspidi arvestatakse pausid palgast maha. Ning sa ei küsinud, kas võid pausi teha. Lisaks pole 5 tunnise tööpäeva juures pausi ette nähtud!"
H: "Ok. Aga kas ei saa pausi tasaarveldada sellega, et ma tulen alati 10 minutit varem tööle?"
M: "See pole minu probleem kui tahad varem alustada."
H: "Keegi ei ole mind informeerinud ka, et ma ei tohi 5 minutilist pausi teha. Kas ma hakkan edaspidi rohkem tunde ka saama kui vaid 5h päevas?"
M: "Ei."
H (naeratades): "No sellisel juhul pole see töö minu jaoks."
M: "Ok, sa võid päeva lõpuni siin tööl olla."
H: "Ma parem lahkun kohe."
M (ärritudes): "Olgu nii. Kas sa maksid ka selle joogi eest, mille sa külmikust võtsid?"
H: "Ei. Aga pole probleemi selle eest maksta."
M: "Maksa 2 dollarit!"
Helen maksis ära. Madi andis eelmise nädala palgatõendi.
H: "Eelmine nädal sain ma palka vaid 20 tunni eest, kuigi töötasin 20,5 tundi."
M: "Ma arvestan su pausid selle arvelt maha. Selle nädala palk tuleb esmaspäeval ülekandega. Ära muretse, ega ma sinult nahka üle kõrvade tõmmata ei taha.
H: "Ja palgatõend? "
M: "Saad hiljem."
Helen hakkas lahkuma.
Teised töötajad: "See you tomorrow!"
H: "No, we won´t!"
Ja kõik jäid küsivalt järgi vaatama....
Tööle tulles lubati vähemalt 35 töötundi nädalas. Esimene nädal saigi umbes nii palju, siis aga hakkasid jutud tulema, et kuniks üks töötaja ära läheb saavad kõik vähem tunde. Ja siis edasi, et lihavõttepühadeni ilmselt pole nii palju tunde anda. Viimane nädal sain vaid 20h. Külmkapist lubati võtta nii palju jooke kui ise tahad. Keegi ei rääkinud sellest, et MINA pausi ei tohi teha. Kõik töötajad tegid lõuna pausi.
Peale seda kui tahtsin saada ametlikku palka, muutus bossi suhtumine minusse. Enam ei olnud ta nii sõbralik, ei teinud nalja. Tundsin, et hoiab mingit distantsi. Minu viimase nädala tööülessandeks valdavalt kujunes röstsaiade ettevalmistamine, nõude pesemine ja õhtul sitase ja ülirasvase köögipõranda pesemine. Vahepeal käisin lõunaajal kassas ka abis, kuid mitte palju. Sest kassasse palgati juurde 2 uut inimest peale minu. Köögis töötavad 2 aasia inimest, kes väga inglise keelt ei räägi. Neid on Madil hea kottida. Minule jäi tunne, et nad teevad mustalt tööd. Põhjus miks me ametlikku palka saada tahame on lihtne. Nimelt saame maksuaasta lõpus kõik maksud tagasi. Tööandja on kohustatud 9% lisaks meie palgale pensionifondi kandma. Ning meie saame riigist lahkudes kõik tagasi. Aga kui maksu ei maksa, siis ei saa mingit raha. Ning need maksutagastuse summad pole mitte väiksed. Isegi kui töötad vaid paar kuud, käib jutt juba kümnetest tuhandetest kroonidest. Seega see tüüp paneb mustalt makstes päris palju raha kõrvale. Hetkel tõsiselt kaalun kas kaevata kuhugi tema kohta või mitte. Põhjus oleks ju must palk ja minuga lepingu sõlmimise edasi lükkamine ning omavaoliliselt pauside mahaarvamine palgast. (juhul kui ta seda teeb).
Siim oli muidu soovitanud juba ammu, et tuleksin sealt firmast ära.
Kui Helen autoga koju jõudis, oli keegi juba helistanud... Helistajaks oli tööbüroo, kus käisin vähemalt kuu aega tagasi, rohkem pole nendega vahepeal suhelnud. Mulle pakuti tööd. Täna käisingi oma esimesel tööpäeval ühes rahvusvahelises toitlustusfirmas. Kusjuures see firma asub täpselt selle kiirtoidurestorani vastas.
Tööbüroost öeldi, et tööd on hetkel 3 päevaks ja võibolla saaksin järgmine nädal ka mõned vahetused teha.
Tegemist on cateringi firmaga, mis valmistab ja pakib toitu lennufirmadele nagu Quantas ja Jetstar. Mõlemad peaksid olema Austraalia kohalikud lennufirmad. Minu ülesandeks täna oli toidu pakkimine väikestesse fooliumkarpidesse. Toit on eelküpsetatud ja jahutatud. Hommikul komplekteerisin veidi aega ka lennuki hommikusööke. Huvitav oli tegelikult sellest protsessist osa võtta. Pakkisin täna kindlasti üle tuhande portsu toitu. Arvestades, et minu töölaua peale mahub 200 karpi ja neid lauatäisi sai päeva jooksul tehtud viis või kuus tükki küll.
Imelik mõelda, et kui ma poleks Madi juurest kohe peale seda vestlust ära jalutanud, poleks mul seda huvitavat kogemust täna olnud. Tundub, et ajastus klappis.
2 comments:
Ju sa siis ülemuse oskasid millegi temale ebameeldivusega välja vihastada.
Omal ajal töölolles mäletan, et kui juba juhataja kööki saabus, no siis hakkas kõigil kiiresti sebimine, niisama istu ja lobiseda ei olnud kohane, kuigi oli kõik juba korras.
Juhatajat kardeti.
No ma ei tea, kuis nüüd, räägid ise, et teised samuti pausitavad, kuidas nii, et üks võib ja teine ei tohi. Aru ma ei saa.
No kulla emme, sinu poolt ma sellist suhtumist küll ei oodanud, et nüüd olen ise süüdi. No igatahes ise ma endal süüd ei näe. Tüübil oli palgal korraga liiga palju inimesi ja ma olin see kes tahtis ametlikku palka saada, st temale rohkem paberimajandust. Ju siis pidi kellegi kallal nokkima hakkama. Ja loe veel kord üle, ma tulin sealt ise ära!
Ja vahet ei ole ka enam, sest hetkel on mul palju parem töö ja palju toredamad töökaaslased. Loodetavasti seda tööd jätkub kauemaks.
Post a Comment