Seekord peatume pikemalt meie toredatel majakaaslastel

Eelnevalt oleme juba kirjutanud, et meie majakaaslasteks on kohalik Austraalia paarike Rachel ja Shane. Rachel elab püsivalt meiega, Shane aga töötab linnast väljas ja on nädalavahetustel kodus. Nüüdseks oleme ühist eluruumi nendega jaganud juba pea kuu aega. Ja ilmsiks on tunud nii mitmedki ebatavalised harjumused, mida meie mõistus kuidagi aktsepteerida või respekteerida ei taha.
Kui tavaliselt inimesed ärkavad kuke kiremise või kella helisemise peale. Meie hommikune ärataja on aga igahommikune rögastamine, mida majakaaslane dushi all teeb. Ükskord lugesin huvi pärast ära ka, mitu korda ta siis suudab. Koguni 13 korda oli kuulda, kuidas tüdruk tatti kurgulakke tõmbab ning siis dushi all välja sülitab! Võimas...
Suureks rõõmuks on maja seinad väga õhukesed ning ka muid helisid on väga hästi kuulda.
Eelmine laupäev oli tore päev. Tüdrukul oli kutt töölt koju saabunud ning hommikul vara hakkas tähistamine pihta. Lõuna paiku kui me poest tagasi jõudsime tähistati veel kord. Midagi tagasi ei hoitud, kuigi nad teadsid, et oleme ka kodus. Seejärel kutt läks uuesti tööle ära ning tüdruk magas terve päev. Vahepeal mõtlesime, et äkki ta läks ka ära. Aga ei... öösel kell kolm ärkasime üles, sest üks neiu hakkas elutoas telekat vaatama!
Tüdrukul on aga üks hästi suur kiiks, mida me kunagi varem näinud ei ole. Ükskõik mida ta teeb (kas siis tuleb alles koju, hakkab elutoas telekat vaatama või mida iganes), alati paneb ta esimese asjana vannitoas tuled põlema. Ja need tuled põlevad kasvõi kogu öö. Milleks??

Tüdruk ise on aga väga suur puhtuse armastaja. Kahjuks pole ta prioriteet maja korras hoidmine, mustadest nõudest on tal suht suva. Rõdul sai suitsukonidest tuhatoos täis. Selle asemel, et seda tühjaks teha, võeti uus tuhatoos kasutusele. Eelkõige tegeleb ta enda kasimisega. Üks päev huvi pärast võtsin aega, kui kaua ta siis dushi all käib. 40 minutit! Käiks ta siis korra nädalas dushi all, siis võibolla jah oleks sitakiht päris suur ning vee all tuleb kaua lödistada. Aga ta käib 2 korda päevas dushi all! Miinimum aeg on 15minutit.
Siis kui tüdruk lõpuks tööle sai, küsis ta meie käest, mis kell me hommikuti dushi all käime. Helen ütles, et tema käib õhtuti ära ning Siim vastas, et kell seitse. Tüdruk jättis kõik meelde ning ütles, et tema hakkab siis pool seitse käima. Järgmine hommik läkski ilusti pool seitse dushi alla. Oli tore teada, et ta oskab lõpuks ka teistega arvestada. Järgmine päev tõusis ta taas päris vara ülesse. Aga kui kell täpselt seitse sai, tormas ta dushi alla! Vot selline tore inimene.
Ja siit tuleb veel.... Üha enam ilmutab tüdruk märke, et ta on vaimuhaige. Kui me alguses olime oma toas ning kuulsime teda rääkimas, mõltesime, et ju siis räägib telefoniga. Tegelikult on tal päris tihti komme endaga rääkida. Kommenteerib telekat, kirub oma õhtusööki, dushi all lihtsalt hakkab omaette naerma. Lõbus.

Kui iga päev sellised asjad aina korduvad ja korduvad, tekib küsimus, kaua me siin elamises sedasi vastu peame. Alguses olid ta kiiksud veidi naljakad, kuid praegu käib kõik üha enam pinda. Ära kolida ka ei taha, sest meil on asukoht päris hea ning üür Darwini kohta päris soodne. Loodame kogu aeg, et nad kolivad mingi aeg välja, kuid ilmselt jäävad nad siia väga kauaks.

Igatahes loodetavasti jääb see meie viimaseks majajagamise kogemuseks. Aga elukogemuse mõttes oleme targemad, ikka raske on elada koos võhivõõraste inimestega kellega klappi ei ole.


Ilm
Lõpuks ometi jõudis Darwinisse vihmahooaeg! See pidi küll hakkama juba novembris/detsembris, kuid seni on enamasti vaid öösiti vihma sadanud ning päevasel ajal paistis enamasti päike. Eelmisel nädalal aga hakkas lakkamatult vihma sadanud, tugev tuul ning äike. Lahe. Viis päeva järjest ei näinud me kordagi päikest, mis on meie Austraalia rekord. Sellist ilma on küll toast huvitav jälgida, kuid õue eriti ei kipu.
Siim hakkas täpselt selle suure saju ajal rattaga tööl käima (sest Helen sai tööle), kuid enamasti on tal õnneks õnnestunud vihmahooge vältida.
Helen läheb kella seitmeks tööle ning lõpetab kl 2, Siim töötab 8-17ni. Seega auto jagamine on meil suht raskendatud. Vahepeal õhtuti on Helen suure saju tõttu Siimule autoga järgi tulnud ning ratas autosse mahutatud. Loodetavasti saab see vihmahooaeg kiiresti läbi... Tegelikult peaks see läbi saama alles aprillis.
Hetkel on viimaste päevade ilmad olnud jälle päikselised.

Ja veel üks sõber teele saadetud
Täna saatsime Aasiasse ära oma kauaaegse sõbra Broome aegadest, Taneli. Nüüd ei olegi meil siin suurt kedagi kellega vahepeal kokku saada ja juttu ajada. Ausalt öeldes oli lennujaamas selline tunne, et küll tahaks ise hoopis see mineja olla. Aga meil veel 9 kuud jäänud siin olla. Loodetavasti see aeg möödub kiiresti.

viimane söömaaeg

ja nii ta läks...