Lahkumised

Kui maja teiselt korruselt lahkus lõpuks Austraalia paarikese ema, siis maja esimeselt korrusel lahkus jäädavalt maja peremees. Jaanuaris majja kolides arvasime, et siin elab vaid üksik 40ndates mees. Tegelikult oli ta perekonnasõber, kes siin maja valvas. Omanikke nägime alles 1,5 kuu pärast. Bruce viibis pidevalt Adelaides haiglas, abikaasa Sharon oli talle seal seltsiks. Viimase kuu veetis mees kodus ning iga päevaga oli näha kuidas ta järjest väetimaks jäi. Viimased 2 nädalat liikus ta juba ratastoolis... See polnud perekonna esimene surm vähi tõttu. Aastaid tagasi kaotasid nad 20 aastase poja.

Jaanipäev
Orkutis proovisime küll Urmase ja Katriniga rohkem eestlaseid Jaanipäevaks kokku ajada, kuid millegipärast ei andnud keegi teine endast märkugi. Eestlaseid peaks siin linnas palju olema, ju siis ei kõlba me neile :)
Huvitaval kombel polegi Jaanipäev Austraalias riigipüha, isegi vaba päeva pole selleks ette nähtud. Jaanipäeva veetsimegi neljakesi peale tööpäeva lõppu ranna ääres. Sõime šašlõkki, kartulisalatit ja Eesti leiba. Liha grillimine eriti hästi alguses välja ei tulnud, sest kohalik grillsüsi ei tahtnud üldse põlema minna. Lõpus hakkasid söed veidi hõõguma ja saime liha grillitud. Samas lähedal olid ka avalikud grillid varuvariandiks. Poisid olid seekord kained autojuhid. Tüdrukud jõid nii, et silm ka ei pilkunud. Muide see oli Heleni esimene alkoholi tarbimine peale aastavahetust.
Muud suurt midagi polegi. Elame vaikselt oma rutiinset tööinimese elu edasi. Sellepärast ka veidi rohkem pilte nüüd.

Tööjaotus oli meil paigas

Veidi teisi pilte ka

Tõus. Umbes nelja tunni pärast saab seal paadi juures ka kuiva jalaga kõndida.

Üldiselt meeldib meile mõlemale tõusuaeg rohkem kui mõõn.

Nagu sügis. Kuival hooajal langetavad puud lehti.

Eile sai rannas ananassi söömas käidud. Krokodille pole mere ääres õnnestunud veel kohata.