Laadapäevad

Vahepeal lagunes meil taas auto ära. Üks hommik tegi auto käivitamisel kahtlaselt kõva häält. Sellise autoga ei julgenud me kuhugi sõita ning pidime taaskord puksiiri tellima. Seekord oli viga starteris. Kuna oleme autot juba nii palju remontinud, siis olime valmis juba autost loobuma. Õnneks polnud arve seekord väga hull ning auto pääses veel romulasse minekust.
Austraalias oleme targemaks saanud nii palju, et tulevikus ei plaani enam oma ostudega toetama hakata selliseid suurfimasid nagu Ford ja Nokia. Kui aasta alguse poole ütles üles Heleni telefon, siis nüüd streigib vahelduva eduga ka Siimu 1,5 aastane mobiil. Mõlemal telefonil oli täpselt sama probleem - lihtsalt lambist lülitab end välja ning uuesti käima ei taha minna.

Varem kahtlesime, kas jääda linna detsembrini või minna septembris hoopis farmi. Meie viisaga tohib vaid 6 kuud ühe tööandja juures tööl käia. Varem oli see kuue kuu reegel kaheti mõistetav ning võimalik oli kauem tööl käia. Nüüdseks on see kaheti mõistetav lause ära parandatud ning me ei saa sedasi enam keerutada. Siimul sai kuus kuud teisipäeval täis. Kuid tööl saab ta käia veel kuu aega, sest taotles pikendust. 30 päeva ongi maksimaalne aeg, mida taotleda saab.
Firma andis mõista, et võib Siimule pakkuda ka sponsorviisat, millega saaks firmasse tööle jääda. Viisa ise tähendab seda, et firma maksab Austraalia riigile mingi summa. Siim peaks firmas tööl käima paar-kolm aastat ning seejärel saaksime Austraaliasse elama jäädagi. Sellise viisa võttis vastu üks Iiri tüdruk, kes on firmas hetkel tööl samasuguse viisaga nagu meiegi. Kuid Siimu see viisa väga ei tõmba, sest töö pole nii huvitav, et siia aastateks tööle jääda. Kõik projektid on üksteisele sarnased ning töö tüütab sedasi vaikselt ära. Rahalises mõttes oleks siia kasulik jääda, kuid see on ka kõik. Paljud noored tulevadki selle eesmärgiga Austraaliasse, et leida firma, kes pakuks sponsorviisat, kuid meie ei võta seda isegi pakkumise peale vastu. Ju me siis oleme veidi imelikud.

Muud uut väga midagi teatada pole. Kui kedagi huvitab, siis koju jõudmise kuupäev on meil nüüdseks teada, sest ostsime lennupiletid ära. Kuala Lumpur-London-Tallinn läks maksma vaid 3000 krooni nägu. Darwinist Aasiasse pilet on meil veel ostmata, kuid see on põhimõtteliselt samas hinnklassis. Aasia oleks meil justkui väga ligidal, kuid sinna lend on omajagu kallis. Kui me sõidaks nt Melbourne, Sydneysse v6i Perthi, siis saaksime odavamalt Aasiasse lennata. Kõik need suurlinnad asuvad Aasiast aga paari tuhend kilomeetri võrra kaugemal, kui seda on Darwin.

Poliitika
Austraalias on kuu aja pärast tulemas valimised. Telekast tuleb samasugust teineteise mahategemist nagu Eestis keskerakond seda teeb. Kuid siin teevad mõlemad suuremad parteid sedasi. Darwinis on ka aeg ajalt näha poliitikute plakateid, kus kutsutakse valima tulema. Täpselt pole aru saanud, mis valimised siin osariigis on, tundub nagu rohkem mingi kohalik värk. Kuid igatahes mõni tundub küll väga meeleheitlik olevat. Nt Siim on paaril korral tööle sõites näinuid, kuidas üks 50ndates naispoliitik on oma autoga tee ääres. Auto ümber on ta pannud hunniku plakateid ning ise lehvitab rõõmsalt möödujatele. Huvitav, kas ta sedasi üldse hääli ka püüab... Meie kui usinad kesknoored leiame, et ka Eestis võiks meie Suur Juht ja Õpetaja hr Savisaar sedasi hommikul töölesõitjaid rõõmustada!

Eile käisime kohalikul Darwini Show'l. Tegemist on suure laadaga ning Darwini inimestele on selleks puhuks ette nähtud isegi vaba päev. Laadal näidati loomi, toimus rallisprinte, müüdi pudi-padi, lõbustuspark, söögid-joogid jne. Nägime nüüdseks ka rodeo ära. Tõsi, sõit kestis heal juhul vaid 5 sekundit. Lõbustuspargi osas oli populaarne 1-2 dollarised loteriid, kus võita sai suuri mänguloomi. Meile seekord loosiõnn ei naeratanud.